On absurd väita, et keegi räägib oma emakeelt valesti. Emakeel on selline asi, mida iga inimene definitsiooni kohaselt räägib õigesti. See, kuidas inimesed antud keelt emakeelena räägivad, defineeribki selle, milline see keel nähtusena parasjagu on.
Sinu väide on täiesti absurd.
“Valesti ei räägi sugugi ainult noored, leidubkatäiskasvanuid, kes ei oska korrektselt kasutada sõnu õigesti, õieti, vahel, vahest, järgi jajärel. Selliseid lihtsaid, kuid ometi olulisi eksimusi saab nimetada veel kümneid, kuid need on peamised, mis hoolikamale kuulajale argikõnes kõrva jäävad. Minu kodus mängib tihti Elmari raadio ning seal on üheks olulisemaks saateks soovitund, kus õnnitletakse eetri kaudu sünnipäevalisi ja palutakse lugusid. Tihti tervitatakse ka oma emat ja isat. Paneb pead vangutama küll, kui neljakümneaastane inimene seda õigeks peab, aga õnneks on raadios nii hakkajad saatejuhid,et parandavad alati valed vormid ära.”
Milleks meile puhas emakeel? Ükskõiksest suhtumisest igapäevasesse keelekasutusseMis kõik võiks olla, kui ilusasti rääkida? Laura Evisalu, Korp! Sakala 2014. aasta esseekonkursi I koht
Vabandust, aga toetumine kooliõpilase arvamusele pole just eriline argument. Pigem tõendabki seda, et inimestel pole aimugi, mis asi see keel on. Kui õpilasele koolis seda ei õpetata (ja meil ilmselt ei õpetata), siis jääbki kooliõpilasel ekslik arvamus, et keel on see, mis on grammatikareeglitega kirjeldatud ja õige keel järgib norme ja grammatikareegleid. See on osaliselt õige ja osaliselt vale. Õige on see normeeritud kirjakeele puhul. Vale on see mitteformaalse suulise keele puhul.
Mitteformaalne suuline keel ongi see päris keel, see nähtus, mida nimetatakse eesti keeleks. Keeleteadlased ühelt poolt üritavad seda formaliseerida kirjutades keelenorme ning teiselt poolt uurida, et aru saada, milline see eesti keel siis ikkagi on. Kui inimesed kasutavad näiteks väljendit “ära puudu”, siis see on üks keelevariatsioone, mis keeles eksisteerib. Kui kirjakeelenorm seda ei sätesta, siis pole korrektne sellist vormi formaalses kirjakeeletekstis kasutada, suulises keeles on see aga täiesti ok ja õige.
Eesti keeles oli kunagi väga palju murdeid ja variatsioone, mis on sisuliselt hävinud, kuna Põhja-Eesti murde alusel loodud normeeritud kirjakeelt hakati promoma nagu üht ja ainuvõimalikku ning seda mitte ainult kirjutamiseks vaid ka rääkimiseks. Nagu näha, see protsess jätkub sama suure hooga. Samal ajal üritavad mingid teised inimesed kusagil murdeid elus hoida. Samas murre ei pea olema midagi nii totaalselt erinevat nagu näiteks Setu või Võro, vaid kajastuda ka väiksemates variatsioonides a la “ära puutu” vs “ära puudu”.
Lihtsalt kahju on vaadata, kuidas inimesed süstemaatiliselt tegelevad oma emakeele vaesestamisega ilma ise aru saamata, mida nad teevad.
