Mina andsin esimeses abielus lahutuse sisse – mees lõi mind ja üldse kippus räuskama.
Õde lahutas . mees lõi ta 4. korruse trepist alla, sest õde julges pahandada, miks mees pole 2 ööd kodus olnud ega helistanud.
Vend lahutas – naine leidis, et esimene armastus, mis algas algklassides, on ikka tugevam ja läks ära. Muide on selle uue mehega on senini koos, 30 aastat.
Mu enda abikaasa lahutas esimese abielu – naine leidis teise ja süüdistas mu meest liigses materiaalsuses ja vähestes vaimsetes huvides. Mis ka võib-olla on tõsi. Nüüd nad laenavad meilt raha ja raamatuid.
Mu isa lahutas mu emast – ema oli tujukas. Tark teaduses aga näiteks vihkas mehe sõpru ja ei viitsinud seltskonnelda ega isaga isegi mitte vestelda. Kudus, luges ja tegi oma teadust.
Sõbranna lahutas . leidis teise.
Naabrimees andis lahutuse sisse – naine leidis teise. Naabrimees muidugi on töönarkomaan ka ja kodus vähe. Aga lastega tegeles ülipaju, ilusa maja ehitas ja üldse ei joo, üle küla viisakaim mees.
Sina ja õde, olgu peale. Aga kuidas sa ülejäänute puhul ikka täpselt tead, kes lõpuks ütles, et “aitab, lahutame!”?
