Oojaa, olen ka tundnud kooselus üksindust. See oli kui lapsed väiksed olid. Üks vanem, eeldatavalt siis mina, pidi end laste heaolu nimel “tanki” panema. Mees käis tööl, elas nn huvitavat elu, suhtles inimestega, me kodus arenesime titerütmis, kaaslasteks teised tited koos mammadega. Ehkki armastasin lapsi, tundsin end kui vangis, aga samas meest poleks vahetanud ka 10. printsi vastu. Seega, üksindus tekibki kui väärtused ja tegemised on erinevad, keegi tunneb end allasurutuna.
On olukordasid mis vajavad mõtisklemist, vaagimist, vahel suunamuutuseid, maha istumist ja rääkimist. Rääkimine on see, mis muudab elu. Ja kooselu peab olema selline, et koos on hea, mitte trallitakse ühe pilli järgi. Sulle tundub, et muudkui teenindad meest, mehele tundub, et ei jõua Su tujude järgi käia teatrist teatrisse ning mööblit vahetada. Leidke kesktee, et kõndida koos või minge ristteele ning vastassuuunas.