Kui liigub ja muudmoodi aktiivne, siis ei peagi ju ilmtingimata sõitma, kui talle ei sobi. Muidu pigem võimalused ja eeskuju. Jalgratta vaimustus tuli roheliste jalgrattamatkajate vaatamisest (suur mass korraga sõitmas andis kindlasti oma elamuse), tõuksiga trikitamine hakkas huvi pakkuma teiste trikitajate nägemisest tänaval, üritustel. Lisaks on jalgratas maal tavapärane liikumisvahend enamusel ning ei tekkinudki variantigi, et ei kasuta kiiremaks edasisaamiseks.
Meil oli jalgratas ning tõuks lisaks tegevusele endale ka kiirem võimalus vähe kaugemale ja põnevamatele kohtadele (mänguväljakule, piknikutoit kaasas ja mere äärde minek, vanemate aiamaale jne) saada, seega tulemus innustas ka. Kui lapsel veel väike jalgratas, siis mõtle, kui palju rohkem väntamisi peab tema tegema, kui sina suuremaga. Loomulikult väsitab ka.
Tõuks oli meil alguses ikka pigem väikeseks trkitamiseks (lihtsamad skatepargi osad või nö suvalistel isetehtud kõrgendustel, innustus ikka teiste nägemisest), mitte ilmtingimata pikkade vahemaade läbimiseks. Kuigi skateparki tuli ju ka tõuks kuidagi saada, mis jälle andis stiimuli sellega sinna liikuda. Olen ise proovinud tõuksiga tänaval edasi liikuda ja tüdinen kiirelt või “ei jaksa”, samas võin kõndida tempokalt paar tundi väsimust tundmata.