Kui algul oli meie kooselu ja hiljem ka abielu monogaamne, siis nüüd juba mitu viimast aastat kehtib kokkulepe, et võime praktiseerida ka kõrvalsuhet. Kõik sai alguse sellest, et mehel tekkis armuke, mida ta ei suutnud varjata ning pisut aega hiljem armusin mina ülepeakaela ühte intelligentsesse, mõjukasse ühiskonnas väga tuntud ja kenasse mehesse, mille järel mul tekkiski mõte, et miks mitte mehega omavahel kokku leppida, et proovimegi siis seda polügaamset varianti n-ö ametlikult, nii et teineteise ees poleks saladusi.
Vähe sellest, me jagame omavahel ka mujalt saadud seksikogemusi ja arutame kummagi suhte üksikasju. Mehe armuke on muidu suht pandav tädi, aga mehe jutu järgi selline peast lihtne. Koos naerame, et mees osutab talle seksi näol justkui humanitaarabi, sest ega neil peast lihtsatel pole just kerge endale päris isikliklikku kaasat leida.
Uskuge või mitte, aga meie suhe mehega on ka parem kui kunagi varem ja mees kuldab mind sõna otseses mõttes üle, sealjuures kogu aeg mulle korrutades, et abikaasana ja kaaslasena olen mina jackpot ja ta ei kavatse minust kunagi loobuda.
Mina oma armusuhetest mõistagi väga vabalt rääkida ei saa, see ei tohi mitte kunagi meediasse jõuda.
Kas kellelgi veel taoline abielu?
See on tavaliselt neile, kes kardavad lahku minna. Mis viga praktiseerida kui armukestel endil ka pered olemas, naeravad teie üle ka vbla.
Ei saa aru, miks peaks kartma lahku minna. Me oleme juba üle keskea, ühised lapsed suureks kasvatatud, kehtib lahusvara leping ja seda varandust on kummalgi piisavalt. Samuti on meil mõlemil ühiskonnas väärikas positsioon.
Ja loomulikult on teistel ka õigus meie üle naerda – so what?
