Ühise pinna jagamisel erinevate põlvkondade vahel kipub olema nii, et üks põlvkond peab käima kikivarvul, et teisi mitte segada ja olla neile meelepärane. Vastasel juhul võivad tekkida tülid ja lahkarvamused. Noorte poolt võib häirida, kui hommikul kl 6 pannakse raadio või tv kõvemini mängima, kui ei tohi kasutada liiga palju vett või elektrit, kui asjad peavad olema alati kindlas kohas, kui neid koheldakse nagu lapsi jne. Vanemaid häirib, kui hilja õhtul kutsutakse külalisi, kuulatakse valjult muusikat, istutakse toas või aias ja logeletakse, kui samal ajal võiks teha midagi kasulikku jne.
Ühe elukoha jagamine mitme põlvkonna vahel on suur kompromisside kunst, kus tuleb teistega pidevalt arvestada, ennast teiste olukorda panna, mitte vinguda, keelata ja käskida ja vajadusel suuta ka oma ego alla suruda. Kui see on võimalik, saab ka ühist eluaset jagada.