Meil küll olid kehvad situatsioonid, mis vahepeal hirmu tekitasid. Ma tunnetasin alati, kui lapse hambaarstile minekust jutt tuli, kuidas tekkis peadvangutav ja kaastundlik suhtumine (koos fraasidega lapsele), et ei imestagi, kui lastel juba ette ka mingi paanika tekib, isegi kui otseselt kehva kogemust pole. Kui ühel lapsel õmmeldi EMO-s haava, siis võib ka see mingil määral teisele lapsele mingeid ehmatavaid emotsioone, mälestusi tekitada seoses arstidega.
Mul lapsel olnud endal paar kehva kogemust arstidega. Esimese tagajärjel oli tegelikult üle poole aasta tõeline paanika, kui ka eelnevalt tuttav perearst temale lähemale kui meeter tuli, aga tasapisi see möödus. Ma panustasin palju olukordade eelnevale läbimängimisele arstiriistadega ning ka arst näiteks “kuulas” mind esimesena, et laps näeks ka minu peal, et selle liigutusega midagi ei juhtu. Üritasin tekitada selliseid arstivisiite, kus (sarnaselt mängule) ei tekkinud haigetsaamist (kuulamine, suu lahti tegemine, mõõtmine….) või ebameeldivat olukorda.
Esimene hambaarst oli ka õudus kuubis, aga õnneks oli kontrollis aastane vahe ning uus arst oli väga mõistev Rääksin ära, et eelnev kehv kogemus ning võib hakata mõjuma lapse olekule, loomulikult mitte lapse kuuldes. Alguses näitas tooli ja selgitas, mida ja millega teeb, mis ajal on ebamugavam (ei saa neelata) ning tekitas ise neelamisvahesid jne. Kuna lapsel endal hammastega üsna hästi (käib stabiilselt kontrollis ehk ei seostu hambaarst ainult puurimise ja plommi panekuga), vanavanemate hambarstil käimisest ebameeldivad jutud lõpetasin eos, siis ei ole ka hambaarstil käik rohkem ebameeldivust tekitanud (pigem hea meelega käib, sest mällu jäänud pigem positiivsed emotsioonid, isegi kui natuke peab parandama).