Ei, paber ei anna, aga soov ja otsus see paber hankida küll. Niisama kooselamine lihtsalt kulgeb, seal ei ole konkreetse läbimõtlemise ja otsustamise hetke, aga see on siiski vajalik. Jutud igandist, mõttetu paberi hankimisest, abielu ebaolulisusest on täielik jama. Tegelikult ei olda küpsed otsust vastu võtma. Tore on teada, et probleemide tekkimisel astun lihtsalt minema!
Kui inimesel tekivad probleemid, siis peab ta üksi jääma? Ajal, kui vajab tuge kõige enam? Suhe vaid headel aegadel? Kurb küll…
Oleneb ikka inimestest. Mõne jaoks on juba sisemine otsus, et just selle inimesega olen koos, palju tugevam kui ametlik abielu. Abielu ei ole kohustuslik, aga jutt sellest, et abielust ei saa probleemide tekkimisel lihtsalt minema jalutada on ka natuke naiivne. Kahjuks saab küll. Ma ei pea abielu mõttetuks ega tühiseks paberiks. Aga paberist enam loeb mulle inimese sisemine veendumus.
Keegi ei pea üksi jääma. Kuid keegi ei pea ka kannatama sellises suhtes, mida tema vabatahtlikult ei valinud. See on iga inimese otsus, mida teha siis, kui suhe muutub mingi välise faktori mõjul nagu haigus või õnnetus. Armastus toimib mõlemapoolselt. Sa võid armastuse pärast jääda sellisesse suhtesse, mis sinu elu pöördumatult muudab kas paremuse või halvemuse poole, kuid samuti võib haige osapool oma armastatu vabaks lasta, et ta saaks elada teistsugust elu kui temaga. Lõppude lõpuks peab suhe olema ju mõlema osapoole vaba valik, mitte sunniviisiline paratamatus.
Väga vähesed kogevad elus tõelist armastust. Kui abikaasa jääb vähki, siis võib ka juhtuda, et ta ei suuda ise midagi vastu anda ja lõpuks ehk surebki. Siis tuleks selline kaaslane ka kohe maha jätta, et ikka ise valu ja vaeva nähes depressiooni ei langeks.
Abielu mõte on olla toeks, mis iganes ka ei juhtuks. Kahjuks vähesed on võimelised sellega arvestama.
Kõike seda saab teha ka ilma abieluta. Abielu ei ole mingiks garantiiks. Kui üks abikaasa ei suuda või taha toeks olla, mis on siis abielu mõte?
Kui tõelist armastust on nii vähe, milleks siis üldse suhetega vaeva näha? Väga veider masohhism. Järelikult sinu loogikat järgides toimivad enamik suhetest ainult isekatel motiividel – soovitakse lähedust, abi ja tuge, lapsi, paremat toimetulekut, ühiskonna heakskiitu jne. Kui see on nii, siis miks peaks kellegi isekas soov end õnnelikuna tunda ja end mitte elusalt matta nii jälestusväärne olema?
Vähiga ei anna hästi võrrelda näiteks multiskleroosi, kroonilist depressiooni, skisofreeniat jne. Kaugele arenenud vähkide puhul on üsna kindel, et inimene varsti sureb. Surija kõrval on kergem tulevikku vaadata. Seda võib olla karm kuulda, aga see on tõsi, sest surm tähendab mingi perioodi lõppu, mingite kannatuste lõppu kõikide osapoolte jaoks.
Nimetatud haiguste puhul aga võib inimene vabalt aastakümneid elada. Jah, nad võivad ka õnnelikult elada koos oma kaaslastega ning pidada elu elamisväärseks. Aga võivad ka mitte, võivad väga õnnetult elada ise ning teha õnnetuks ka kõik neid ümbritsevad inimesed.
Igal juhul on see väga keeruline teema sest haigused on erinevad, inimesed on erinevad. Minu vaatenurk on ka erinev, sest olen kroonilise depressiivikuga aastaid koos elanud ning ei sooviks sellist elu mitte kellelegi. Armastusest üksinda ei piisa.
Inimene võib elada vähiga samuti aastakümneid. Et siis vähk on lihtsam haigus, sest kaaslane ei pea kaua kannatama? Abielu mõte on siiski olla koos nii heas kui halvas. Mitte seni, kuni tuleb depressioon, mõni muu haigus või raske olukord. Raskelt haigeks ja hooldatavaks võib jääda ka laps. Seda on väga ränk taluda. Kas peaks siis ka põgenema iseenda huvides? Leian, et abikaasa kuulub lapsega samasse kategooriasse ja haiget inimest ei jäta armastav inimene maha.
