ui poleks olnud väärtuslik koht, siis oleks ükskõik?
No kuidas võtta. Kui selle talu väärtus oleks olnud väga väike, siis oleks tõesti üsna mõttetu olnud seda raha jagama hakata. Pigem oleks hea meel olnud, kui mõni neist järeltulijatest oleks selle enda koduks teinud, mina tõenäoliselt ei oleks kuskile Tallinnast väga kaugele talukohta niikuinii ise läinud.
Ja samas, mõneti on praegugi ükskõik. St vahel mõtlen, et kahju, et sellest osa meile ei tulnud. Mina tõenäoliselt oleksin sinna oma kodu rajanud, ilus koht nüüdseks Tallinna piires – mulle oleks meeldinud seal elada. Eks ta mõneti meie poole viga ka oli, et sellele kokkuleppele läksime. Samas kogu see teistpidine asjaajamine oleks ka väga keerukas olnud, vanaemal oli kahjuks vaimne tervis niisuguses seisus, et ta ei oleks kindlasti vabatahtlikult olnud nõus isa ennast esindama lubama. Ja isa ei osanud ja mina olin ka veel liig noor, et üldse asjale mõelda oleksin osanud. Aga jah, mis läinud see läinud. Kui need kauged sugulased sellega õnnelikuks saavad, siis olgu nii.
