#3518674:

Õpetajaametis näen kahjuks ka seda, et mitte kõik lapsed ja pered ei hinda neid tasuta saadud tarbeid.

Oma pliiatseid-joonlaudu-vihikuid-sirkleid hoiavad üldiselt hoolsamini just need lapsed, kelle pered need ise ostma peavad. Küllap vist lapsevanem enne uue asja ostmist uurib ikka, et mis eelmisega juhtus ja kuhu need joonlauad kaovad. Üsna tüütu on iga paari päeva tagant poes uut joonlauda õhtul ostmas käia. Seejuures kohtlevad ka üsna jõukate perede lapsed oma asju hellalt ja hoolega.

Tasuta saadud asju kipuvad eriti teismelised hoolimatult lõhkuma. Mõned on nii harjunud tasuta saama, et ütlevad õpetajalegi, et “sa pead mulle uue vihiku andma või tooma, sest mul endal ei ole”. Kusjuures eelmine vihik kärtsutati lihtsalt halvas tujus ära ning lendas pooltühjanana klassipõrandale või prügikasti. Laenad neile pastapliiatsi, tunni lõpuks saad tagasi lõhutud pastaka. Kui pahandad, siis mõni veel nähvab, et jõle asi nüüd, et kas pastakaid vähe või.

Õpetaja jutust kumab läbi seda sorti eel arvamus mida inglise keeles vist nimetatakse “implivit stereotype”.

Jõukamatest peredest lapsed on “hellad ja hoolivad”.

Need kes (oma pere maj. olukorra tõttu) asju tasuta saavad on “hoolimatud” ja “nähvavad”.

Võrdsed võimalused stardiks kõigile tõesti…