Erivajadusega laps ongi suurem koorem kui tavaline, mõistan (plärtsumist ei mõista, aga jäägu see minu mureks).
Minu düsartriaga laps käis tavarühmas ja korra nädalas kliinilise logopeedi juures (tööajast, aga mul paindlik tööaeg) pluss tegime igapäevaselt kodus pool tundi tööd artikulatsiooniaparaadiga. Minu puhkuse ajal rohkem. Intensiivset tööd oli poolteist aastat. Nüüd koolilaps ja artikulatsioon vägagi korras. Aga kodune töö ON väga tähtis ja vanem PEAB olema valmis õppima, isegi siis, kui südames on alles eitus. Lapsel võib olla vaja teistsugust lähenemist, kui see ei aita, mida seni teinud oled.
Kõnetule lapsele on tasandusrühm väga hea lahendus, sest lisaks logopeedile on ka eripedagoog (sageli on ka rühmaõpetajad eripedagoogilise haridusega). Kord-paar nädalas teenust saamas käies oleks tulemus arvatavasti visam tulema. Minu kodulinnas on paraku üks tasandusrühmadega lasteaed, millega vanemad (sh mu naabrinaine, kes lapse õnneks teise aeda sai) rahul pole. Teistest kuulen ainult head. Seetõttu tasub tausta ka uurida. (Ma ei tea, kui palju venekeelseid tasandusrühmi Tallinnas üldse on, võib-olla ongi valik ainult võta või jäta.)