Nendel vanematel on raske aru saada, sest hälbiv käitumine tuleb esile kollektiivis – ja nemad ju lasteaias passimas ei käi. (Mul võttis pool aastat, enne kui olukorra tõsidus kohale jõudis- kodus oli ju tavaline väike poiss.)
Ka minu pojake “kammis sassi”, puhtast erutusest, sellest et nii paljude lastega koos. Tahtis olla hea poiss aga ei suutnud impulsse kontrollida. Täna avaldub see kasvõi selles, et telekas toimuvale kaasa elades hakkab vehkima ja imelikke hääli tegema. Meil on ath ehk tugevasti häiritud enesekontrollimehhanism ning kehvad sotsiaalsed oskused. Sotsiaalsetest signaalidest arusaamine on suur ümmargune null. Kuueaastasena on ta pisike prints kui võrrelda metslasega, kes ta oli kolmeselt. Diagnoos aga on jätkuvalt üleval, valetada ei oska, teiste valesid läbi ei näe ning on kahju vaadata, kuidas ta pidevalt sõprust otsib kuid kõrvale lükatakse. Hetkel on ta unistuseks leida sõber, kellega maadelda ja mürada, vaatan judo ning maadlustrenne.

Soovitus: oma lapse huvides PEAVAD vanemad lapsele erirühma välja võitlema, sest see pidev erutusseisund kahjustab ennekõike nende enda lapse närvikava. See laps on kohutavalt ülestimuleeritud!