Alguses kartsin ka, et suurem laps ei saa magada ja lahutasin pere – mina beebiga ühte tuppa, mees vanema lapsega (kuna vanem laps ei olnud nõus üksi magama) teise tuppa.

Mina kasutasin öösiti sama “nippi” nagu esimesena vastanud kägu – hoidsin beebit öösiti enda lähedal ja niikui läbi une beebi kahtlast nihelemist ja siplemist kuulsin – kohe püsti tõusmata rind suhu. Nii ei jõudnudki beebi karjuma hakata. Ööd olid mul imetamise tõttu hakitud unega, aga vähemasti sain kogu öö pikali olla ja vaikus oli majas. Kuna ööd olid üsna vaiksed, siis kolisid mees ja laps jälle meiega ühte tuppa tagasi.

Jätsin ka vanema lapse endaga koju, st. ei pannud vanemat last lasteaeda. Põhjusega, et teine on alles beebi ja tahaks beebile kohe igasugu haigusi. Teise lapse beebiaastal haigusi üldse polnud ning seega haiguste tõttu ka üksi öö rikutud ei saanud. (Hiljem , kui panin noorema lapse 3a täitudes 2 last korraga lasteaeda – siis igasugu viirushaigusi hakkas muidugi tulema).

Päevaund magas tita õues akna all vankris ja vanem laps toas voodis. Enne panin beebi õue magama. Vanem laps kartis küll üksi toas olla, aga aknast nägi, et ma olen teisel pool akent olemas ja siis sai kuidagi hakkama. Veendunud, et beebi magab, tulin tuppa vanemat last päevaunne panema. Vanem laps oli sedatüüpi laps, kes kindlasti vajas päevaund ja magas sügavalt – tema naljalt suvalisel ajal üles ei ärganud. Beebit jälgisin aknast, et kas ikka magab, nutu korral sai lipsata õue beebit uuesti magama kiigutama.