Kui te olete mehega veel sellises vanuses, et käite tööl, saate enda ja oma koduga ise hakkama, siis polegi ju vaja poega kaasata sellesse teie majapidamisse. Kui nagu tuleks appi, aga siis jälle ärritub, siis milleks teda sinna üldse? Tehke ise oma asjad korda. Kui ta elab eraldi, siis las ollagi need külaskäigud lihtsalt korraks kokkusaamine. Tal on nüüd ju oma kodu. Seda enam, et teie teda ärritate, ta ei suuda viisakas olla. Jäta prooviks ära see rutiinne küsimus, et kuidas tööl läheb jne. Ma olen 40-aastane ja mind siiamaani ärritab, et iga kord, kui ema juurde lähen, hakkab ta esimese asjana üles lugema, mis on pliidil potis ja mis külmkapis, hakkab toitu toppima. Varjan küll ärritust ja ütlen lihtsalt, et kõht ei ole tühi, aga lihtsalt ärritab see iga kord samas stiilis toiduga peale pressimine. Vanemate juures võib olla tuhat pisiasja, mis ärritavad, enamasti inimesed suudavad seda enda teada hoida, aga su poeg on selles mõttes veel puberteeti kinni jäänud. Kui tuleb teie juurde, juhul kui tal on seal veel mingid oma asjad, las siis teeb seal, mis iganes teeb, istub kasvõi telefonis, aga andke hingamisruumi. Võid ka öelda, et ei pea teid kord kuus külastama, kui endal tegemised, et saate väga hästi hakkama. Ehk siis mõistab, et seda plärtsumist pole teile vaja. Kellegi autistiks nimetamine ei ole ju tegelikult asi, millest mööda vaadata, suhtlemisteema ja viisakuse oleks võinud kohe selle sõimamise ajal üles võtta.