Palju õnne, Celly, super uudised!
Kuna mul pole ükski rasedus kas UHni vastu pidanud või on UHs halvad uudised olnud, siis mul on tekkinud tunne, et kui esimeses UHs kõik hästi on, siis läheb lõpuni kõik hästi????
Mul on veel üle nädala oodata, närvid on läbi ja aeg venib nagu tatt????
Jah, see ootamine on julm. Iga päev emotsioonid seinast seina.
Ma ei pindanudki vastu ja käisin veel 6+ ise vereproovi tegemas, et natuke enesekindlust saada.
Vähemalt seegi, et rasedus on varasemalt tekkinud on omamoodi hea uudis, vähemalt mingi etapini kõik toimib.
Hoian Sulle pöialt.
Kui kokku tegid 5 IVFi, siis saan aru, et neist üks oli lühike skeem ja ülejäänud neli olid pikad skeemid, kuna stimuleerimist oli vaja ajastada kindlale ajale? Kuidas oli enesetunne süstimise ajal ja kui palju rakke üldse saadi erinevatel kordadel? Kas madala reservi tõttu polnud kunagi ka hüperi ohtu?
Mer.
Jah, just. Ajastamine oli osaliselt vajalik just selle pärast, et mul oli alati väga halb olla stimuleerimise ajal ja proovisin rihtida aegasid, kus võin tööl zombie olla. Muidu olen täitsa vintske tüdruk, aga kogu stimuleerimise aja on alati surm silme ees, tohutu peavalu ja väsimus. Ja arstidele see üldse korda ei läinud – üks soovitas valuvaigistit võtta, järgmine andis haiguslehe ja siis ma lihtsalt surin kodus erinevates asendites 2 nädalat järjest. Nüüd viimane arst lõpuks võttis mind kuulda ja põhjus oli tegelikult lihtne – väga madal vererõhk. See oli nii madal, et järgmine samm oleks teadvusekaotus ja kooma, ime et niigi palju suutsin funktsioneerida. Pärast selle teada saamist jõin iga päev mitu tassi kohvi ja 5-8 liitrit muid vedelikke ja sain enesetunde nii heaks, et sain täitsa olla (kui see et kõht loksub ja pidevalt peab vetsus käima välja arvata)
Munarakkude arv on alati AMHga vastavuses olnud ja mitte sõltunud skeemi pikkusest – kui amh oli 1.1 siis saadi 11 rakku, kui oli 0.8 siis 8 rakku jne. Ainult et doosid tõusid järjest, viimasel ringil stimuleeriti 300 ühikuga.
Celly
