Mul on lihtsalt piinlik!
Mul on piinlik kasvavate laste pärast, kes peavad oma vanemate tõttu sellist rumalust normaalseks käitumiseks pidama.
Mul on piinlik korravalvurite ees, et nad peavad tegelema sellise kõntsaga.
Mul on piinlik haiglatöötajate ees, kes peavad ravima ka neid inimesi, kes neile vastu töötavad.
Mul on piinlik vaadata selliseid räuskavaid õigusenõudjaid.
Mul on piinlik, et see räuskav kontingent jääb rohkem pildile, kui normaalne ja mõistlik osa ühiskonnast.
Mul on PIINLIK!
Vähkre siis edasi oma piinlikkuses. Seda sinu poolt nimetatud “kõntsa” ehk siis empaatilisemalt nimetatuna rahvarämpsu on igas riigis. Ka nemad on kodanikud. Seal rahva hulgas oli loomulikult ka inimesi, kes tõepoolest on mures – kel pole tööd vms. Ajakirjandus aga valib välja eriti värvikad-napakad tüübid ja laiendab üksikute provokaatorite väljaöeldu kogu kokku tulnud seltskonnale.
Üritus oli ju rahumeelne. Meelt avaldada võib põhimõtteliselt igaüks. Sulle ja mulle ei pruugi meeldida, aga meil on sõnavabadus. Või ei ole?
Minul ei ole piinlik. Küll aga nendin teatava kurbusega, et sinusugused peavad end sinust erinevatest inimestest millegi poolest paremaks.
Meenub, kuidas mu väikevend aastal 1988 Tartus üliõpilasena Ansipi koerte eest põgenes.