Statistiliselt teevad kõige rohkem aborte lastega, püsisuhtes naised, selles mõttes on väheusutav, et neid kolmandaid või neljandaid lapsi hakatakse massiliselt lastekodusse andma, või tekiks mingi suur vaesus, eriti praeguste heldete toetuste juures. Ja isegi kui laps kasvaks lastekodus, ei tähenda see, et tema elu on kuidagi mõttetu või väheväärtuslik.

Olen kuulnud mitmeid lugusid, kus plaanitud, aga tegemata jäänud abort on osutunud suurimaks õnne allikaks, hiljem ollakse lapse üle väga rõõmsad ja mõeldakse õudusega, mis oleks võinud olla…

Tean isiklikult kolme abordist napilt pääsenud inimest, kes on väga õnnelikud, et on saanud sündida ja on vanemate jaoks olnud väga olulised. Kuigi jah, see teadmine, et neid alguses ei tahetud, on väga rusuv ja ilmselt jätab psüühikasse oma jälje.