Siin ongi mingid kummalised inimesed. Välismaa randades on musa, elu käib, inimesed k’ivad seal suhtlemas. Lapsed karjuvad, möllavad, keegi ei häiru sellest. Eestis on inimestel ainult lõputu viha, oi ma vihkan seda last, ma vihkan seda noort kes kuulab rannas muusikat, ma vihkan seda karjuvat kajakat, vihkan vihkan vihkan kõiki ja kõike – olen eestlane.