Siin ongi mingid kummalised inimesed. Välismaa randades on musa, elu käib, inimesed k’ivad seal suhtlemas. Lapsed karjuvad, möllavad, keegi ei häiru sellest. Eestis on inimestel ainult lõputu viha, oi ma vihkan seda last, ma vihkan seda noort kes kuulab rannas muusikat, ma vihkan seda karjuvat kajakat, vihkan vihkan vihkan kõiki ja kõike – olen eestlane.
Ahah. Ja noori ei häiri, kui ma nende kõrvale siis oma Arvo Pärdi, Karavani ja Kukerpillide või Silvi Vraidi ja Pihlapi “Valgete roosidega” tulen. Kõik on chill edasi? Ja välismaa randades on ka selline kakofoonia, et igal tekil oma tümm ja igaühel oma lemmikmuss kõllidest üürgamas?
Kui häiriks,siis läheks ju nad mujale. Nõukaajal lasti alati randades mingit muusikat. Kuidas tänapäeval inimesed nii närvilised on? Igal teisel on rasked vaimsed probleemid. Kui sa ise noor olid, kas sa siis ka nii viril olid? Mitte miski ei meeldinud?