hukkamõist on õiglus?

Üks pere läks üleeile õhtul magama ja ei osanud aimatagi, et see on nende senise elu viimane öö: ühe jaoks neist saab aeg päriselt otsa, teiste jaoks ei muutu elu enam mitte iial selliseks, nagu oli varem. Seda ahastust ja hingevalu pole sel, keda elu sellise katastroofi eest hoidnud, võimalik ettegi kujutada.

Lisaks hukkunud pereliikmele on need, kes peavad nüüd edasi elama – leinates ja mattes, kodutuna, paljaks põlenuna…  Pereisa on Soomes tööl, üks vanematest õdedest elab samuti seal. Mida tunnevad nemad, kui uudis nendeni jõuab? Meeletut ahastust. Selge see. Sundi midagigi teha. Seegi selge. Ja nii see õde teebki postituse – kes saab, see aidaku. (Kirjutab ise sedagi, et isale see postitus kindlasti ei meeldi.) Kes saab, see aitabki. Kes ei saa, tunneb kaasa.

Ja siis on veel perekool ja mõned selle tublid kasutajad. Nemad loevad uudist (mitte eriti põhjalikult, muidugi) ja neis tõstab pead neile nii omane “õiglustunne”  – mida selle surnud tüdruku pere endale õige lubab! leinata nad ka ei oska!

Ja teebki tädi Halleluuja (!) oma mõnusal õhtutunnil otsa lahti. Kurioossel moel kirjutab ta, et mis mõttes pereliikmed õnnetuse järgsel päeval kontonumbri üles panevad (ehkki, olgem ausad, kui nad seda ka kolme päeva pärast teeks, tädi saaks tigedaks ikka). Aga see talle kummaline ei tundu, et tema ise, vähem kui 24 tundi peale seda õnnetust, jutufoorumisse selle pere kallal tänitamiseks ekstra teema teeb. Ei, ei, see ei ole ebasünnis, kus sa sellega!

Saabuvad teisedki tuntud “no mina ei saa aru!” perekoollased – nii magus võimalus ju kah oma panus anda – “õiglast” nördimust avaldada: üks sotsiaalmeedia anonüümik ütleb otse, et tema nagunii ei anneta, aga küll see rahaküsimine ja sotsmeedia paralleelmaailm (milles ta küll ka ise innukalt toimetab) on ikka imelik.

Üks eeldatavalt intelligentne inimene (kui ta oma intrigeerivat kasutajanime just juhuslikult võtnud pole) on asja kohe põhjalikult ette võtnud – istunud mõnusalt ja pikalt oma nutiseadmes ja nuuskinud pereliikmete sotsmeedias ning sealt, muidugi talle sobival viisil, väljavõtteid teinud. Ta on näinud ka surnud tüdruku nime ja see on teema, mis kohe väärib! eraldi käsitlemist: satanistid!  Õnnetuseteemalisi uudiseid ta, muidugi, nii põhjalikult ette võtta ei viitsinud. Ja nii ta kirjutabki, sest ta “teab täpselt”: suitsuandurit polnud! Ning terve hulk temasuguseid aplodeerib.

Ma ei tundnud seda peret, küll aga olen samast väikelinnast pärit. Samal tänaval, kus on pere kodu, asus nn. punane koolimaja, kus 1937 aprillis toimus kohutav tuleõnnetus. Tookord tehti üle Eesti korjandusi, massiliselt annetasid eraisikud, ühingud, ettevõtted. Loen neid viimase aja leinateemalisi tänitusteemasid siin perekoolis ja mul on nagu kahjugi. Kahju selliste teemade jutumuttidest – mõtle kui sant ajastus – 1937! Milline raiskamine – 1937 polnud ju sotsmeediatki, aga see oleks olnud nii magus närimisteema – tuleohutusreegleid ja filminäitamiseeskirju eirati jämedalt; vanemad olid nii vaesed, et oli kerjata vaja, aga kinopileti said lapsele osta küll!  jne, jne. Jah, see on jälk vaatenurk. Aga mille poolest erineb see vaatenurgast, mida siinsed tänitajad eilse õnnetuse kohta evivad?

Seda, et “mul on õigus öelda” kõiketeadjad kuidagigi seda peret aidata sooviks, pole mõtet oodatagi. Ja keegi ei sunni ju ka. Samas absoluutselt vaevatu panus – lihtsalt igas mõttes eemale hoida ja nad rahule jätta – poleks ka paha, või mis?

(Väga-väga ja täiesti siiralt tahaks loota, et neil teoreetikutel, kes sellistes teemades täpselt teavad, kuidas nii jubedates olukorrades käituda, ei tule võimalust seda praktikas järgi proovida. Sest sellist elukogemust ei sooviks mitte kellelegi, ka mitte kõige ilgemale omanabaimetlejale)