Minu küsimus on ennekõike neile, kes on ebaõnnestunud rasestumise / IVFi üle elanud. Kuidas te tulete toime oma tujude ja emotsioonidega? Ise olen üsna hädas, sest näen, kui õrnatundeliseks olen muutunud. Võin paljast mõttest nutma hakata jne. Ehkki mõistusega saan ju asjadest aru ja kutsun end korrale, see minu meeleolule siiski piisavalt parandavalt ei mõju.
Tänud ette!
Lõvipreili