Nii kurb lugeda.. Olen tükk aega mõelnud praegu sinu juhtumi peale ja netistki lugenud selle sündroomi kohta, aga sinu asemel oleksin täpselt samas seisus. Väga raske otsus. Omalt poolt räägin, et eelmise rasedusega lapsel leiti 24ndal nädalal urotrakti väärareng, elulootust ei antudki ja öeldi, et jah, abordiga olete juba hiljaks jäänud, sellise aomaaliaga laps ei ela sünnini. Küll oli raske aeg. Lapseke sündiski, küll tõsiste probleemidega, vaja oli mitmeid oppe, nüüdseks kasvatan puudega last, aga tead sellest lapsest on niivõrd palju rõõmu, et ei kujuta ette elu ilma temata. Ma ise mõtlen,, pannes end sinu olukorda, kui mul oleks samasugune valik, et mina seda elu andnud ei ole, ei saa ma ka ise seda võtta. Haige lapse kasvatamine on muidugi väääga raske, aga sa võtad seda lõpuks loomulikuna ja rahuned. Ja leiad oma rõõmud ja elu läheb edasi. Soovitan sul veel võimalusel konsulteerida mitmete arstidega, ka välismaalt, siis on pilt selgem, mis edasi. Ja otsi netist, sageli on sündroomidega inimestel oma tugigrupid ja infolehed, kust saad lisa uurida. Ning lisaks, ära unusta, et ka imesid juhtub ja kõik võib üle ootuste paremini minna, nagu minulgi läks. Ole tubli.