Oma pea 11-aastaseks saava pojaga rakendasin äärmiselt lihtsat ja efektiivset metoodikat. Kõik asjad \”kadusid\” ära. Päevapealt. Paanika oli väga suur ja siis, kui ma ütlesin, et vabandust, aga viskasin kõik ära, kuna sinu pidevalt segamini tuba hakkas närvidele käima ja prügiauto käis ka juba ära, vihati mind vist väga-väga. Siis selgitasin talle peale rahunemist, et nii juhtubki, kui ei peeta lugu nendest asjadest, mida võiks elus vaja minna ja mida peaks proovima säilitada. Kui jutt oli räägitud ja mõistmine selge, siis ütlesin talle otse välja, et ma valetasin talle ja tegelikult on kõik asjad keldris kenasti alles. Küll aga ei tule need asjad enam korraga tuppa tagasi, vaid järk-järgult. Laps teadis täpselt, mis asju ta tahtis ja minu nõue oli, et kui asjad jäävad kenasti oma kohale, siis vaikselt saab ta oma asju tuppa tagasi tooma hakata. Iga päev ainult 1 asi. Nüüd on meil see \”mäng\” mõnda aega käinud ja on ette tulnud ka päevi, kus polegi keldrist asja vaja olnud. Tuba seisab seniajani eeskujulikus korras, sest kokkulepe oli, et teist korda asjad enam keldrisse ei lähe, vaid rändavadki otse prügikasti. Võib tunduda liialt radikaalne, aga muudmoodi me korda majja ei saanud.

Kohustuslikud asjad jäid muidugi kenasti tuppa alles. Seda siis kooliasjade kui ka riiete näol. Kõik muu meelelahutuslik kraam, mille eest hoolt ei kantud, rändas keldrisse.