Meil mõlemad lapsed olid pöidlaimejad. Poisiga alguses ei osanud midagi teha. Arvasime ka, et küll see mööda läheb. Ei läinud ja me ei kavatsenud koolini oodata. Laps magas issi valged sokid käte otsas. Mõnikord tuli neid kasutada ka päevasel ajal. Ma ei arva üldse, et see kuidagi last traumeeris. Lõpuks saime sellest jamast lahti. Ja siis algas sama jama tütrega. Ja jälle magas ta sokid käe otsas. Siis leidsime parema lahenduse. Ühel suuremal pluusil õmblesin käised kinni ja selles nn hullusärgis magas tüdruk natuke vähem kui aasta. Muidu lutsutas ta pöialt nii kõvasti öösel, et me ei saanud magada. Nii et jah, tüdrukuga läks võõrutamine päris pikalt.
Nüüd lapsed juba veidi suuremad ja ei mäleta pöidlaimemisest midagi. Titena ka nad lutti ei tunnistanud.
Aga õigepea lapsed asendasid pöidlaimemise muude rahustavate tegevustega. Poiss beebist alates taob peaga vastu patja, kui hakkab magama jääma. Seda pole ma keelanud. Tüdruk keerutab peaga mööda patja ja laulab endale äiu-ääd. Järgmine päev harutame tal varesepesa juustest lahti. Peakeerutaja olin ka mina ja mu õde. See vist geenides.