Meil imes kuni koolini. Olin väga häiritud sellest, alguses ikka keelasime, meelitasime, sajad imenipid sai proovitud, aga see pöidlaimemise soov oli nii tugev ja vajadus nii suur, et miski ei aidanud. Laps väga rahutu loomuga ka (raske sünnitus) ja see rahustas teda. Kooli minnes kadus praktiliselt kohe, sest paar korda keegi ütles klassis ja siis hakkas end niivõrd kontrollima. Lasteaias sellist sotsiaalset mõju ei olnud. Praegu teismeline, tark ja tubli laps. Ükspäev ütles, et ema, tead ma vaatasin, see pöial, mida ma väiksena imesin, see on veidi imeliku kujuga, teine pöial on teistsugune. No mina vahest aru ei saa, aga äkki veidi lamedam on. Muidu küüs ja kõik korralik. Teismelisena pole nüüd enam sellist vajadust ega instinkti tal, et tahaks pöialt suhu panna st ta ei pea enam end lihtsalt tagasi hoidma, vaid see vajadus on kadunud. Üldiselt on pöidlaimemise põhjus seesmine, närvide, emotsioonide, hirmude, keskkonna jms seotud. Seda ei saa lõpetada väliste asjadega. nt keelamise või sinepimäärimisega vms. Kui lapse seesmine tung seda teha on niivõrd suur, siis miski ei aita. Lapsele tuleb anda turvatunnet, kindlust, aga päevapealt ei muutu midagi. Meil suguvõsas pole olnud. Teine laps pöialt pole imenud.