Olen juba pikemat aega kaalunud psühhiaatri juurde minemist (ka elukaaslane on seda mulle soovitanud) kuna olen väga tundlik ja närviline. Olen väga laisk(?) ja lihtsalt pole jõudu midagi teha. Hetkel olen ka töötu. Laps käib lasteaias ja mina olen päevad läbi kodus ning teen mittemidagi. Pesu on mul restil rippunud juba üle nädala (lihtsalt pole jõudu seda kokku panna), nõusid pesen nii nagu on vaja (nt kui on vaja potti makaronide keetmiseks siis pesen selle ära, kui süüa tuleb kahvlitega siis pesen igale pereliikmele kahvli jne), isegi külaliste tulekuks ei suuda elamist korda teha (varem tegin lausa suurpuhastuse külaliste tulekuks). Esineb sageli jubedat südamepekslemist, nö \”lambist\”, järsku tuleb hirm peale ja hakkan kartma, et järsku nüüd juhtub midagi halba. On palju ka muid foobiaid: kardan koeri, kardan, et tänaval rünnatakse mind, jubedat hirmu tekitab ka see, et minu lähedastega juhtub äkki midagi, kardan ise surma saada, kardan kõrgust jnejnejne.
Siiski ma ei karda minna poodi või kaubanduskeskusesse või teatrisse või sõpradega peole jne. Kõige suuremat hirmu tekitavad ametiasutused, lasteaiad, arstid jne. Seal lihtsalt lähen paanikasse ja kardan, et ma ei oska käituda kombekalt ja viisakalt ning seetõttu ütleb mulle keegi halvasti, hakkan ülekere värisema, süda peksab, pea käib ringi, reaalsus taju kaob. Natuke suudan neid tundeid alla suruda, kuid kohtumiste lõpuni jääb ikkagi halb enesetunne. Jube piripiiga olen ka, kui juhtubki midagi siis hakkan nutma, süda peksab, pea käib ringi, tahaks lihtsalt joosta.. Minna ära.. Kuskile, kus keegi mind ei tunne, olla suhtevaba, et keegi minuga kokku ei peaks puutuma.
Füüsiliselt on enesetunne lihtsalt halb. Ei jõua ennast liigutada, hommikuti on väga raske tõusta, pidev suruv tunne otsmikul ja silmades, tihti valutab kehas siit ja sealt..
Kõige raskemad asjad on energipuudus ja toitumine! Lihtsalt, kui olen üksinda kodus siis ma ei söö praktiliselt mitte midagi, sest mul lihtsalt ei ole jõudu minna kööki, et endale midagi teha ning isegi kui teen siis võtan vaid paar ampsu, sest siis hakkab toit vastu. Olen väga palju kilosid alla võtnud.
Põhilised mõtted on: homme koristan, homme otsin tööd, homme homme homme. Ja siis jõuan jälle mõtteni, et äkki homme juhtub midagi, hoog tuleb peale ja olen diivanil pikali ning nii see päev taas möödub..
Kas see on lihtsalt laiskus või esineb mul tõesti ka ärevushäire?