Minu kogemus lühidalt.

15 aastat tagasi ei pannud ükski arst mulle konkreetset ärevushäire diagnoosi, vihjati vaid ebamääraselt, et \”võib närvidest olla\”. Lõpuks panin ise endale diagnoosi välisajakirjanduse ja mitmete muude erinevate allikate põhjal. See oligi murdepunktiks. Lugesin lõputult erinevaid kogemusi, erinevaid sümptomeid, tundsin ennast nendes lugudes ära.

Paranemine läks muidugi pikkamööda. Tagasilöögid tulid tihti sellest, et ilmesid uued ja huvitavad sümptomid, mida ma ei osanud ärevusega seostada. Lihtsamate asjadega (värisemine kuni hammaste plaginani, õhupuudus) tulin väga kergesti toime – soe du¨¨, rahulik hingamine, tass teed. Sisendasin endale, et kui mu oma organism suudab selliseid sümptome tekitada, peab nenedest ka ise jagu saama. Hästi palju aitas füüsiline trenn.

Abi oli ka paanikahooge esile kutsuvate olukordade vältimisest. Poodi näiteks üksinda ei läinud. Kui olin mehega koos, siis oli mu loogika umbes selline – kui minestangi, siis mees on kõrval ja kutsub abi. Lõpuks \”unustasin ära\”, et mul poodides paanikahood pidid tekkima:)

Kindlustasin ennast ka muudes situatsioonides. Mõtlesin detailideni läbi, mida ja kuidas, kui midagi peaks juhtuma. Õpetasin lapsele, kuidas kiirabi kutsuda. See kõik andis turvalise tunde.

Olen veel tähele pannud, et kui elutempo on parasjagu jube kiire või on mingeid olmemuresid või vajadus kellegi teise pärast muretseda, siis mul mingeid ärevushäire sümptomeid ei esine.

Ma ei saa öelda, et ma oleksin praeguseks hetkeks täielikult paranenud, aga üldiselt suudan oma ärevusega toime tulla ja olukorda kontrollida. Mingeid väikseid virvendusi ikka aeg-ajalt esineb, aga elamist see ei sega.

P.S. Antidepressante pole kunagi võtnud.