[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Kõik sümptomid on läbi põetud,mis siin kirjas.Võideldud sellega 12 aastat ja ikka tõsiselt, küll ühtpidi ja teistpidi, kõigega sain hakkama, aga ebareaalsustunnet pole suutnud reaalseks mõelda ega ravida:( mingil hetkel väsisin nii ära, et enam ei tõusnud voodist ja nüüd olen töövõimetuspensionil. Neile kes jaksavad jaksu..kogemusest võin öelda, et iga sümptom läheb mingil hetkel üle ja see sümptom läheb kiiremini üle ,mille üle vähem muretsed.Mul nähtavasti selle ebareaalsusega on mingi eriline kamm, ma ei vaeva üldse pead, et ta olemas on ,aga nät sindrinahk maha ka mind ei jäta:)[/tsitaat]
Kuidas sa selle töövõimetuspensioni said, kas pidid eelnevalt haiglas ka olema? Ja kas arst pakkus selle võimaluse välja või tundsid ise huvi.
Kuna mul ka nüüdseks 12 aastat see ärevus- paanika ja varasemalt ka depressioon kokku kestnud, siis oleks isegi täitsa huvitatud töövõimetusest. Kuigi hetkel on tervis rahuldav ( AD kuur käimas), siis oli aegu, kus olin samuti toaseinte vahel, välja minna ei julgenud. Toas ei saanud olla ei pikali ega püsti, pikali olles tundus nagu kõik kõiguks ringi ja püstiasendis hakkas silme ees virvendama ja tuli meeletu nõrkustunne. Toas liikusin ringi täiesti nii, et toetasin selja vastu seina ja siis sammhaaval üritasin aeglaselt liikuda. Tookord tegi asja raskemaks veel see, et lapsed( 4) olid kõik väiksed ja nende eest tuli hoolt kanda; nüüd juba lapsed piisavalt suured ja vajadusel on neist abi.