nii kurb on teie lugusid lugeda. samas on täielik äratundmine paljude sümptomite osas – ses mõttes jällegi lohutav lugemine, et ma pole ainus selline.
olen 37-aastane naine ja 10 aastat võidelnud depressiooni ja ärevusega. minul algas asi depressiooniga. ärevus on lisandunud alles viimastel aastatel, varem seda ei olnud kogenud. minu ärevus on seotud peamiselt tervisega – muretsen sageli nii lapse kui enda tervise pärast. et endal on esinenud vahelduva eduga väga palju siin loetletud sümptomitest (südame vahelöögid, iiveldus, raskustunne kõhus, pearinglus, valu vasakul pool rindkere ja käes jne), siis need füüsilised nähud on mõistagi mu hirme vaid toitnud. olen ka käinud lõputult mööda arste, mind on uuritud alates gastroskoopiast kuni südame ultraheli ja peaaju-uuringuteni… õnneks pole midagi leitud, aga ega siis see mind kahtlustest ja hirmudest vabastanud pole, ikka tulevad aeg-ajalt mõtted, et mis siis, kui nad ikkagi lihtsalt pole avastanud, sest sümptomid on ju ikkagi alles, ma ei kujuta neid ette. uskumatu, et ärevus võib nii konkreetseid ja tugevaid füüsilisi ebameeldivusi põhjustada…
10 aasta jooksul olen teinud 3 AD-kuuri. neil hetkil on ilmselt pisut parem olnud, aga probleemi kui sellist need lahendanud pole. ikka ja jälle olen samas olukorras mõne aja pärast tagasi. õudselt kurb on olla, igasugune vitaalsus on kadunud. ei taha õigupoolest midagi teha, tahaks vaid kodus, turvalises keskkonnas olla. ja kui on füüsiliselt paha olla, siis ju juba seepärast ei kisu kuhugi minema. ei suuda midagi nautida. samas on endal kohutavalt kurb, et elu sedasi rõõmutult mööda lasen. hästi kurb olen veel seepärast, et ma ei suuda teist last saada. olen alati unistanud, et meil oleks kaks last, aga ma lihtsalt ei suuda, ei julge. kui kogu aeg selline hädapätakas olen, siis kust võtta 9 raseduskuuks pluss edaspidiseks ajaks julgus ja energia? kuidas teie, kallid kaaskannatajad, olete leidnud julgust (veel) lapsi muretseda? õnneks oli mul esimese lapse kandmise ajal helgem perioon, siis ei väljendunud mu psüühiline probleem ka veel nii tugevate füüsiliste vaevustena. aga praegu tunnengi enda igapäevaselt põdurana. lisaks veel süümepiinad ja hirm, kuidas minutaoline ema lapsele mõjuda võib. tahaks temast õnnelikku inimest kasvatada. mees on mul õnneks teisest puust, ehk on laps ka temasse.
aga ma tunnen, et mu haigus halvab ka pereelu. ei ole mu mehel kerge minu kõrval elada, tean seda, ehkki ta ei ole kurtnud. laps on mul väga vahva, aga mul on nii kurb meel, et mul ei ole energiat temaga teha paljut seda, mida ma tahaksin…
