Nii tuttavad lood. Minu lugu sai alguse 4 aastat tagasi. Elus oli raske aeg ja langesin depressiooni ise ei saanud arugi lihtsalt jõuetu olin ja kõik mõtlesid mu välimust vaadates, et põen midagi ränka. Õnneks nii ei olnud. Olen olnud palju kordi doonor ja nii paha aimamatult käisin eelmisel aastal verd andmas ja pärast seda sattusin 4 tunni pärast kiirabisse tilgutite alla. Ehmatasin ära, aga pärast arstiga vesteldes ta ütles, et organism nii kurnatud, et poleks tohtinud verd andma minna, ise ei saanud üldse aru, et nii otsas olen. Muidu olen sportlik inimene. Kevadel lihtsalt läks kooli pinge maha ja siis see jama algaski. Terve eelmise ilusa suve elasin nagu polkovniku lesk, kaks korda tuli lausa kiirabi koju kutsuda. Olin juba hulluks minemas, et mis mul ometi viga on sooja ei talunud mina, kes ma jumaldan sooja kliimat.Poes käia ei saanud lihtsalt kassajärjekorras tundsin alati, et ma minestan ära. Tehti ka igasugu uuringuid kõik ok. Tundsin ennast kui inimene, kel midagi muud pole teha kui arsti juures käia ja kurta. Olen elupäevad olnud väga terve ja ravimite vastane inimene. Siis ütles suvel perearst lõpuks, et teil ärevushäire. Ma ei olnud temaga nõus, et mis ärevushäire, ma pole ju ärevik, mul lihtsalt hakkab äkki paha ja kõik. Kirjutas siis mulle valocordin diazepam tilgad nende najal sain suve üle elatud huhhh õudne oli. Ilus suvi kõik naudivad ja mina nagu pooletoobine ei suuda midagi nautida. Muidu käisin iga nädal ujumas ja suvel ei julgenudki kaldast kaugele ujuda oli tunne, et upun vee sillerdus ajas pea ringi käima. Kui saabus sügis sain ilma tilkadeta ja siis neljaks kuuks unustasin ära, et mul midagi viga oli. Nüüd jaanuaris kui koolis sess lõppes hakkas sama jama pihta, nüüd ju polnud palavust ega midagi ja kõik hakkas jälle korduma. Uurisin siis igalt poolt ja avastasin sellise lehekülje nagu paanikahäire.ee Sain sealt palju abi. Sain aru, et ise see enam üle ei lähe. Seadsin sammud arsti juurde ja otsustasime, et hakkan siiski AD cipralex sööma. Lugesin ka ravimiinfolehte ja see tekitas minus õudust.Kartsin kohe alustada, aga võtsin julguse kokku. Esimesed viis päeva sõin 5 mg ja paar korda võtsin oma tilkasid juurde täna juba 40 päev ja mul on nii hea olla, et lausa lendan.Mul oli üks raske probleem ka see, et pean iga päev autoga sõitma. Ja autoga sõit oli kah jube mu jaoks. Nüüd juba selles vallas ka kõik ok. Loodan , et see suvi on vana mina tagasi. Kõik, kes te selliste probleemidega maadlete kui teis ei ole tugevust ise sellega hakkama saada muude vahendite ja tehnikatega, palun pöörduge arstile see on ravitav ja teie elukvaliteet muutub 100%. Edasi lükkamine sellist probleemi ei lahenda. Jõudu ja edu kõigile sellel konarlikul teel!!