Mina ka teie seas:)
Täpselt neli aastat tagasi olin samas seisus – see oli midagi hullu. Lapsed olid väiksed mina pikali voodis vöi siis arsti ukse taga. Olukord rahunes alles siis, kui diagnoosi sain – ärevusehäire… Siis teadvustasin endale, et see ei ole fyysiline häda, mis mind kimbutab ja sain täiesti ise probleemist yle. Hakkasin väljas rohkem käima, liikuma, sydame vahelööke trotsides…
Aga… Nüüd olen jälle samas olukorras ja enam oma möisusega haigusest väja ei saa:( Ei tea,kas peab AD vötma hakkama…