[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]kuidas küll nende vahelöökidega toime tulete, mul juba 3-s õhtu plõksib mitu tundi järest, nii kui maha istun või pikali heidan, hakkab pihta. Kui toimetan-tegutsen pole midagi…Kas see on kuidagi ohtlik ka?[/tsitaat]
Loodetavasti sain õigesti aru, et see vahelöögihädaline oled Sina, kes eelmisegi postituse tegi. Raseduse ajal käisin kõik südameuuringud läbi oma ves-idega (ohtlikud vahelöögid, mitteohtlikud on sves-id). Mind rahustati igas mõttes maha. Süda korras ja see vaid vegetatiivse närvisüsteemi häire. Kui nad rahuolekus tekkivad, on nad veelgi süütumad. Hullem variant on, kui tekkivad koormusel, aga ka see pole alati millegi haigusliku näitaja. Raseduse ajal peab süda märgatalt suurema verekoguse pumpamisega tegelema ja igasugused vahelöögid, pekslemine jms on raseduse ajal tavaliselt normaalne. 3-5 vahelööki minutis on terve inimese vahelöökide arv. Minul oli see arv minutis 20 ja enam, üle ühe löögi lõi vahele, tundide viisi. Oli vastik, tundus, et minestan, aga tegelikult ei juhtunud midagi. Sünnitusi kartsin, kuid ka need möödusid kenasti. Presside tekitamiseks manustati mulle oksütotsiini ja veel peale sünnitust ka, kui veri ei tahtnud emakast väljuda ja vot siis piinlesin ka nende jubedate tihedate vahelöökide käes. Hiljem siis lugesin, et oksütotsiini kõrvaltoime see. Rasedate südamearst kirjutas mulle retsepti magneesiumile ja banaanile 🙂 Aitas küll!