[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]aga kuidas te selle ebareaalsustundega toime tulete, et kõik oleks nagu võõras, iseenda mõtted, ümbrus jne….see on minu jaoks kõige raskemini talutav, tunne on küll, et lähen vist varsti hulluks….[/tsitaat]

kuna olen kõik need ärevuse \”rõõmud\”, mida siin kirjeldatakse üle elanud, siis ka minu jaoks on kõige kohutavam just see ebareaalsus tunne 24/7.see on nagu pidev elu 3D kinos, ma ei tea kui kua sul see olnud on, mina elan viimased 10 aastat selles seisundis ja olen ka tänaseks koduseinte vahele mattunud, arstiga suhtlen neti teel kirjutades, rohud saan digiretseptiga ja nüüd olen vormistanud ka töövõimetuse ja puude, et ikka hing sees püsiks.Voodist tõusen nüüd juba tihedamini ja samm-sammult läheb tsipa paremaks.Paremaks hakkasgi siis minema kui lõpetasin selle meeletu võitluse haigusega, lasin endal lihtsalt olla.
Arst pakub ka elektri-shoki teraapiat, kiidab et see pidavat olema efektiivne, aga mul veel jube hirm selle ees.ehk mõne aja pärast mõtlen teisiti.
Minu arvates blogi pidamine on hea ja ka mina võtan seda,mis on olnud huumoriga ( nii on kergem lihtsalt).Irwitan kuidas ma EMO-s roomasin laua äärde, panin käed laua äärele ja anuvalt palusin arstilt eutanaasia süsti-kõrvalt oli see vist päris naljakas.Lisaks neid \”põgenemisi\” kasvõi rullid peas juuksurist,söögikohast, poest jms..pärast läinud saba jalge vahel arveid maksma