[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]palun kas keegi võiks kirjeldada natuke lähemalt, kuidas teil see ebareaalsus välja näeb? Minul on lihtsalt pidev hirm, et lähen hulluks, kogu aeg pean nagu ennast kontrollima, et kas mõtted ikka normaalsed jne-jne, vahel on tunne, et oleks nagu mingis võõras kohas, võõras kehas, võõrad mõtted jne-jne…uimane ja omas mullis olek.[/tsitaat]

mina olen need lahterdanud erinevatesse kategooriatesse:
*nina-päev- see on selline ebareaalsuse olek kui oma keha osad tunduvad suured, nt. nina näed keset nägu tilbendamas, ei pea peeglisse ka vaatama.käed on kuidagi suuremad, jala-labaa on vähemalt 76 nummer (tegelikult muidugi ei ole, aga tundub)jms
* vaimu päev- see on selline olek, et tunne , et keha ja vaim on lahku jooksnud, tuuritavad mööda korterit ja ei suuda kokku joosta.nagu oled oma kehast väljas..nt.keha heidab pikali, vaim jookseb dussi alla jms..see on ka selline päev kui keha võib vabalt istuda kui teatrisaalis ja vaadata eemalt kuidas vaim toimetab..st on aval.
*asjade päev- see on selline olek, et kõik teised objektid on ebareaalselt suured ja teistmoodi kui peaks olema, näiteks võib muidu kandiline tool sel päeval olla ümar ja 5 x suurem, sel päeval ei saa autoga sõita, sest kõik teised autod tunduvad monstrtena ja ise oled kui tikutops.
*õuduste päev- see on kõige viletsam seisund, siin aitab ainult roomamine ja võimalikult maad-ligi olek, sest kogu korter käib ringi, peldikusse astudes vahib vastu vähemalt 2 potti, nuputad-millise peale istuda,seinad lainetavad, põrand on kummist ja merehaigus on garanteeritud.
sellised siis minu ebareaalsus, aga ju ta suht erinev on, koguaeg oled kui mullis , vati sees-see on põhiline.
Õuduste päevi on järjest vähemaks jäänud ja loen seda suureks õnneks, teiste \”päevadega\” on kergem hakkama saada.tegin kunagi vea, et kohe ei hakkanud ravimeid võtma vaid punnitasin ikka ise ja ise..kuni sain külge \”keha mäletab\” sündroomi st. et psühholoog ka siin enam aidata ei saa.