Minul on küll lapsehoidja, aga tema käib teatud päevadel nädalas meil ja kui laps haigusest paranemas aga veel aeda ei julge teda lubada. Laps on 3 aastane, alustanud õpingud kõrgkoolis hoopis teise erialaga kui seni omandatud magistratuur on, käin tööl ja nokitsen äriprojekti kallal öösiti.
Mõned nipid, mis mind aitavad –
nr 1. abi on mees. Tema planeerib puhkused, lõõgatumised ja omaette olemised, hoiab last ja jätab oma trenni vahele kui minul pingeline aeg. Ajanappuse tõttu teen mina trenni kodus või metsavahel (aga see on minu vaimule oluline), kohtun vähem sõbrannadega väljaspool kodu (käivad hoopis minu juures ja jäävad ööseks), poes käin võimalikult harva ja ostan korraga palju, söögi teen korraga suurema portsu jagu, et mitmeks päevaks jätkuks(vahel ka lapsehoidja elab meil) mõte oli korra ka koristaja palgata aga siiani mõtteks vaid jäänud, saan veel täiesti ise hakkama, aga jah…ma koguaeg planeerin ja planeerin. Ja suureks abiks on minule ¨okolaad (hommikul tõustes, magama jäädes), söön palju tahan, kuhugi ei mõju sellise tempoga. 🙂
Muide…sama skeem on ka minu mehel, niiet toetan teda jõudumööda samamoodi kui tema mind. Kõike jõuame,ka üksteist nautida, lapsega mängida ja temaga õues möllata aga vot uut last veel niipea ei planeeri. 🙂
Ja veel, minul on sõbranna, kellel kaks väikest last, ise töötab raamatoidajana, käib ülikoolis ja kordagi pole kuulnud tema suust, et ta ei jõua midagi teha. 🙂