Kui laps on ristseisus ja teda keerata ei saa, siis tehakse keiser. Sa ei saa ju sünnitada, kui tal pea ees pole. Või siis pepu, kuigi tuharseisus tehakse ka keiser enamasti. Aga no täiesti selge ju, et nt õlg ees laps välja ei mahu.

Mille põhjal see ämmakas üldse väitis, et laps on risti või viltu kuidagi? Kas ta lihtsalt kõhtu väljast katsudes väitis seda? Kõhu pealt sellest küll väga aru ei saa. Aga kui kahtlus on, et laps on sündimiseks pahas asendis, siis peaks kindlasti ju uh-ga kontrollima. Kui järgmisel korral jälle sama jutt, siis nõu uh ja kui ta sellest keeldub, siis arsti vastuvõttu. Mine kasvõi erakorralisse ise ja nõua arsti. Ei saa ju nii, et laps on halvas asendis sündimiseks ja keegi midagi ette ei võta ega planeeri. Kui tuhud juba algavad, siis ei saa ju hakata uurima, et kas laps saab ise välja või ei, sul pole ju esmasünnitus ja võib kiiresti minna.

Selle loo juures pahandab mind kõige enam see, mis rasedate jälgimise juures tihti tehakse. So aetakse rase täiesti närvi mingite veidrate pooleterakommentaaridega ja siis öeldakse, et midagi tegelikult edasi ka ei tehta, ootame-vaatame. Siis istud oma murega mitu nädalat üksi ja praed. Kusjuures tihti selgub, et polnudki midagi, mille pärast praadida.