meie tüdruk käib ka tantsuringis. See aga toimub lasteaias, kogu rühma tüdrukud käivad seal. Pehme mänguloom peab temal ka iga päev kaasas olema, see annab tuge, kohe näha hommikul rühma minnes, et vajab seda. Kusjuures ta ei ole selline arglik… nt kaubanduskeskuse mängutoas on nõus täiesti üksi mängima tunnike – seal ju täiesti võõrad lapsed. saab hakkama. Lasteaias pidi ka vahetevahel teisi korrale kutsuma, reegleid meelde tuletama – seegi näitab, et ta pole mingi \”lammas\”, julgeb küll. Aga just see asjade hingevõtmine, kergesti haavumine on tema nõrk külg. Eks ta ole hoitud ja üliväga armastatud ka kodus – kõik juba suured, tema on ainus pisike, ei ole ka igapäevast nö võistlust eakaaslastega mänguasjade, tähelepanu jms sellise pärast, mis ehk õpetaks hingeliselt tugevamaks ja ennast kehtestavamaks. Kui täditütrega kokku saavad, siis on ägedad tüdrukud mõlemad, ei ole allaheitlik, aga just suures omaealiste grupis on natuke abitu, ei oska sõpru leida. Meenub Lotte film ja Albert \”kuidas saadakse sõpru\”. Ühe rühmakaaslasega elame lähestikku, suhtlesime juba enne lasteaeda minekut, aga no ei tekkinud tüdrukutel omavahel seda \”keemiat\”