Koos 17 aastat. Arvan, et meie kooselu aluseks on sõprus, vastastikune hoolimine ja lugupidamine. Ega me siis nüüd ainult sõbrad ka ole, eriti esimestel aastatel:) Aga kui ma vaatan teisi tuttavaid paare, siis kuidagi tundub, et nendel on omavahelist sõprust vähem. Või nimetame seda partnerluseks, võrdseks suhteks … ei oska paremini öelda, aga ma olen mehe sõpruskonnas üks väheseid naisi (kui mitte ainus), kes jääb tuppa meestega jutustama, kui naised lähevad kööki lastest rääkima. Ja nii on meil ka omavahel, me räägime mehega igasugustest maailmaasjadest, arutame ja vaidlemegi teinekord päris ägedalt.
Mu mees on väga hooliv. Muidu ma ei saanudki sellest aru, enne kui Perekooli lugedes:P Ta alati näeb, kui mul on abi vaja, kui ma midagi teen, tuleb lööb alati kaasa. Iial ei ole meie peres olnud, et naine sõidab raskete toidukottidega trollis kodu poole ja mees vurab autoga kõrval. Või et naine teeb õhtul kodutöid ja mees puhkab diivani peal. Ka laste kasvatamisel on mees võrdsena kaasa löönud.
Kõige rohkem oli omavahelist hõõrumist meil võibolla 2-4 kooseluaastal. Siis oli esimene kirg lahtunud, nägime teineteist selgete silmadega. See oli aeg, kus tuli leppida partneri puudustega ja toimus mõningane nurkade lihvimine. Aga pärast seda oleme aina paremini läbi saanud. Ma võin öelda, et mu mees on lisaks sellele, et ta on mu mees, ka mu parim sõber.