[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Nonii, hakkab tulema. Sünnitushirmust pole enam juttugi. Eks samamoodi vestlevad ka arstid su sünnitushirmu tuvastamiseks ja selgubki, et tegelikult on hoopis muud meeldivuste/ebameeldivuste eelistused.

Keisriga saad ka endale ühe pika haava, palju õmblusi (ka võib valesti õmblusi olla). Haavavalu on vastik. Peale oppi sunnitakse sind kiirelt jalgele, endal selline valu alakõhus, et mine võik keskelt pooleks. Pead leidma endas julguse kõndima hakata. Voodiveerel istudes ja 2 meetrit nt kraanikausini jõudmine võib olla tunnike kestev vaimne ja füüsiline katsumus. Esimene nädal aega suudad vaid valuvaigiste toel oma alakõhtu liigutada. Püsti-pikali, WCs käimine, voodis keha keeramine on tõsine katsumus. Samas tuleb lapse eest hoolitseda. Kui just last intensiivravi ei vaja, siis tuleb sul endal olla peale sünnitust ikkagi EMA, mitte printsess herneteral lapsest eemal.

Kõhukinnisus (mitmeks kuuks), põieprobleemid (kateedril sul üle 12tunni ei lasta hoida), tupe kuivus jne on samuti olemas. Minu hinnangul on keisrihaav ikka kõvasti pikema vinnaga lugu (mitmeid kuid), kui \”alt õmblused\”.[/tsitaat]

Aga mina ei saanud ka pärast tavasünnitust umbes kaks kuud korralikult istuda ja liikuda. Esimesed päevad pärast sünnitust valutas lahklihalõike haav (muid rebendeid polnud) nii meeletult, et süstiti valuvaigistit. Ma ei saanud ennast haiglas voodis liigutadagi, raske oli sidemeidki vahetada, nagu nuga kõhus. Mees hoolitses lapse eest, ise polnud võimeline.