Ma lugesin väiksena lugusid leninist vms pealkiri- oli selline lasteraamat, kus vladimir iljit¨ hakkas toidulauas nutma, sest oli käed pesemata unustanud ja selle kohta valetanud või midagi ja siis kui iljits oli juba suur ja tema ühes redupaigas tuli läbiotsimine, sõi tema sõber ohvrimeelselt tema tähtsad paberid ära, et vaenlane kommunismiehitamisele jälile ei saaks. Üsna õrnas eas lugesin, mingi 8aastane võisin olla. Ja ei kasvanud minust kommunisti ega mõelnud ma sugugi, et ooo, lenin. Usuhirmuga tulevadki mulle kommunistid meelde, kes muudkui jahusid, et usk on kole, usk on paha, usklikud me lööme maha või midagi sellist. Nt romaanis \”vanem õde\” aitab siina oma vanaema, veab miski kohupiimakökerdise kirikusse papile õnnistada, sest muidu ta haige vanaema oleks üdini õnnetu. Meie ütleks- tubli laps- aitab vanaema, nemad tahtsid siina pioneeride hulgast välja visata. Vot siuke usuviha kohe oli, et korra kirikus käinu oli nagu katkuhaige. No mis sest usust ja ühest raamatust ikka karta. Arvad, et see on kohe nii vägev raamat, et paljalt juba puudutamisest pöörab kõik usklikeks? Ikka üsna paks raamat on, ma pakun, et see laps sul ei viitsi seda lugedagi, aga kui sa ikka väga kõvasti keelad ja ohid, siis ehk muidugi hakkabki usklikuks.