22 aastat juba sellest möödas ja ei ole unustanud. Muidugi ei mõtle ma sellest pidevalt, aga kui meenub, siis on kahju ja mõtlen, et mul võiks olla 21-aastane laps. Tookord olin ise 16 ja see oli tegelikult ainuvõimalik otsus. See mees ei oleks aidanud mul teda kasvatada, oli vägivaldne ja joodik, olin lihtsalt pubekana sattunud väga valesse seltskonda. Ma ei tea, mis mu elust selliselt oleks saanud, kui oleksingi nende inimestega seotuks jäänud. Nüüd olen ülikooli lõpetanud ja mul on 3 tervet last, aga jah, ma ei ole seda esimest unustanud ja mõnikord ikka veel palun talt mõttes andestust. Ilmselt olen üliemotsionaalne, aga nii on.

Aga üle saamine selliselt, et mind see teema enam nutma ei ajaks, võttis kuni esimese lapse sünnini. Ehk siis 7 aastat.