Eks paljude laste jaoks teeb karuteene ka seadus, mis ütleb, et koju õppimist anda ei tohi. On lapsi, kes tunnis materjali omandada ei suuda ning vajavad kindlasti kodus asja üle vaatamist ning kinnistamist.
Lapsevanem saab lapse arendamisega tegeleda ka mitte ainult laua taga istudes ning koolitükke tehes. Kui ikka tunnistada, et lapsel on logopeediline probleem, siis vastavaid harjutusi saab teha ka näiteks pikematel autosõitudel või mõnikord hommikusöögi juurde poolnaljagagi.
Kui esimese või teise klassi lapsel on tulemused kehvavõitu, siis on see selge märk, et lapsega tuleb tegeleda ja teda arendada ka kodus.
Matemaatikas näiteks on paljude laste jaoks probleemiks, et pähe ei õpita korrutustabelit. Sest moodsas maailmas ju ei pea midagi pähe õppima, eksju, võib kõik tuletada ja loogiliselt välja mõtelda. Nojah, aga väga raske on hiljem orienteeruda nö tagurpidi korratabelis, mida vanemates klassides ikka väga palju vaja läheb. Kasvõi näiteks murdude 1/6 ja 5/9 liitmisel on vaja välja mõelda, et ühiseks nimetajaks sobib 18 (ehk teada korratabelist 3*6 ja 2*9). Seega tuleks üsna tõsiselt suhtuda nõudesse midagi pähe õppida. Kahel eesmärgil, aju treenimine ja algteadmiste omandamine. Algteadmised on nagu vundament, kui neid pole, siis ongi kuskilt 5-st ja 6-st klassist alates asjadega kööga, läheb aga allamäge. Või kuidas on võimalik olla edukas keeleõppes, kui ei viitsi sõnavara pähe tuupida. Mis imemoel seda siis selgeks peaks saama? Mingi loogika või internetist otsimise teel räägime tulevikus võõraid keeli või? Pähe õppimisi õpilase eest õpetaja ära teha ei saa. Palju neid asju pole ning seega võiks selle vaeva ikka võtta, et algastmeski vähemalt kontrollida, kas laps on teadmised omandanud.
Nn tugiõpe töötab aga meie riigis sageli ainult seadustes ja paberil. see ütleb, et õpilasel on õigus saada õpiabi, kuid koolile selleks raha ei võimaldata. Seega kui aineõpetaja koormus on juba näiteks niigi lõhki, siis ei ole tal võimalik individuaalseid tunde läbi viia näiteks veel nelja-viie õpilasega nädalas. Lisatöötaja palkamiseks aga mingit võimalust ei ole. Seega viskas riik abi vajavad õpilased väikekoolidest ja tasandusklassidest tavakoolidesse ilma mingisugustki reaalset abi neile võimaldamata. Vähemalt alates kuuendast klassist.
Enne kui hakkad lapse info põhjal kooli ja õpetajaid süüdistama, ole hea, mine ja kuula ära ka teine pool ära. Kas nendepoolsed pingutused tõesti on olematud ning probleemi märgati alles nüüd? Või on püütud asjaga ka varem tegeleda ja lahendusi pakkuda? Tean näiteks, et mitmel õpilasel on määratud kohustus käia konsultatsioonitundides, kuid sinna nad lihtsalt ei viitsi minna ja ega mingit sundtoomist rakendada ei saa ning kuidagi karistada nagu ka mitte. Nad pole huvitatud järeleaitamisest ning lapsevanem samuti probleemi ei näe selles, et laps konsultatsiooni minna ei viitsi.
Ka kipuvad sellised \”üle poole aineid kahed\” õpilased olema tunnis passiivsed. Tunnis on neil juuste all peas kõrvaklapid või näpitakse salaja pingi all telefoni ekraani. Tehakse nägu, et töötatakse kaasa, kuid sageli on vihikusse joonistatud kriipsujukusid või midagi muud. Eks siingi või pedagooge süüdistada, et see ei suuda ainet huvitavaks teha, aga kuidas sa jõuad kellegini, kes kõrvadesse on toppinud muusikat väljastavad klapid? Kuidas ta üldse teab, et tunnis räägitu oli igav või raske??
Ja olen oma koolis näinud, et sellised üle poole ainetest kahed saanud õpilastel on põhikooli lõpuks kahed ka muusikas, tööõpetuses, kunstiõpetuses, kehalises kasvatuses….. Olgem ausad, ei neid ega nende vanemaid lihtsalt ei koti…miski.
