Tõsine mure – mees on 46 ja on sattunud kohutava keskeakriisi küüsi. Ausalt öelda on see teemaks juba viimased 5 aastat. Eriliselt “ägeneb” olukord kevadel-suvel. Veri hakkab vemmeldama. Ainult tülitseme, mees teeb KÕIKI neid asju, mida keskeakriisis vaevlevad mehed ikka teevad: pidutsevad, flirdivad, “suhtlevad”, leiavad aega enda sõprade ja hobide jaoks, perele mitte, ajab end jõusaalis vormi, käib sõpradega väljas jne. Otsib igat võimalust, et minna erinevatele üritustele ilma minuta. Pidevad etteheited mulle välimuse, kehakaalu jms osas (NB. olen täiesti tavaline 37 a naine, 3 lapse ema). Oleme koos olnud 17 aastat, loonud pere. Meie vanusevahe on 9 aastat mehe kasuks. Seega, tal on põhimõtteliselt kõvasti noorem naine. Ja sellest ikka ei piisa. Paistab, et enam mitte millestki ei piisa. Teen kõike valesti. Olen halb ema, laisk (töötan täiskohaga, lisaks oman/juhin ettevõtet, mis töötab edukalt). Rääkimata siis ikkagi sellest kehast, mis pole enam sama, kui tutvumise hetkel.
Olen püüdnud teda mõista. Teades ja teadvustades, millega on tegu, olen püüdnud andestada igasugu jubedusi. Aga kas peaksin? Kas keskeakriis peab olema selline, et röövib mehelt viimsegi mõistuse?
Olen sellest olukorrast nii kurnatud ja õnnetu, et viimased aastad elame vaid tülist leppimiseni ja ring algab taas. Majanduslikult olen temast täiesti sõltumatu, ka peamine pere ülalpidaja. Ja julgust pole, et lahku minna! Ei tea, kas see keskeakriis on mööduv nähtus või läheb siit edasi vaid hullemaks? Kas tasuks ära oodata, et äkki see jube ringitõmbamine möödub või tuleks nüüd joosta ja mitte tagasi vaadata? Millised on teie kogemused keskeakriisis meestega? Kui pikalt see periood kestab ja millega lõppeda võib?
