Teemapüstitus tundub teatud põhjustel ebareaalne, aga mis siis. Igasugused imelikud enesetunded lapsega kodus olles ei ole üldse haruldased: mulle piisas ca 10 kodusest kuust, et hakata ennast ühiskonnale kasutu ja mõttetuna tundma ning taolisi juhtumeid on veel palju. Ainus, mis minu puhul aitas, oli osakoormusega töö. Siinse loo loogikaviga tundub olevat selles, et soovid igasuguseid raha nõudvaid ideid ellu viia ja investeerida on tekkinud hetkel, mil VH paari kuu pärast lõpeb ning nähtavasti säästud ja varasemad investeeringud puuduvad, kui rahalistest kaalutlustest tuleneb tungiv vajadus tööle minna.
Soovitused: logistilised skeemid lasteaia asemel. Minu logistilisse skeemi kuulusid esimesel täiskoormusega tööaastal lapse mõlemad vanaemad, enda ja mõnikord ka mehe kodutöö päevad või tunnid ning lapse tööle kaasa võtmine, aasta hiljem lisandus paaril päeval nädalas lastehoid ja alles kolmandal aastal lasteaed, kus saab käia kasvõi 5 päeva nädalas. Kuuldud on keerulisematestki skeemidest, kuhu suuremas suguvõsas on kaasatud nt õed ja kodutöö päevadel üksteise laste vaheldumisi hoidmine. Kui tugivõrgustik puudub, on alternatiiviks lapsehoidja.
Kui senine VH pole olnud oma ideede elluviimiseks investeerimiseks ja säästmiseks piisav, siis jätkuva soovi korral tööst vabaneda, soovitaks esimesel võimalusel tööle minna ja aasta lõpuni täie hooga, võimalusel kasvõi mitmel kohal töötada (kogenud investorite üks esmane soovitus algajatele ju ongi vajadusel lisasissetulek leida) ja samal ajal teha valmis teine laps, kellega rasedana uue aasta algusest taas koju jääda. Vahepeal oleks välja teenitud korraliku suurusega hüvitised, mis muidu sama elustandardit säilitades peaksid tagama võimaluse ka investeerimiseks, säästmiseks jne. Rahalises mõttes on lapsepuhkus Eestis kahtluseta suurepärane võimalus saada täiesti seaduspäraselt senise elu suurimat sissetulekut ja alustada investeerimist, kui enne on tööga vaeva nähtud ja asi ajaliselt läbi mõeldud.