Teema: Ei soovi kaotada oma meest :(

Ma hakkasin mõtlema, kuidas sellise solvuva “õilishingega” üldse tulevikus elada oleks.
Laps kasvab ja tema kasvamine pakub pidevalt konfliktikohti ja väljakutseid – kolmeaastaselt jonnihood ja tohutu kangekaelsus, sealt edasi sõltuvalt lapsest igasuguses vanuses igasugused probleemid: lohakus, liigne aktiivsus või vastupidi passiivsus, nutisõltuvus, eelpubeka mured, murdeea probleemid (õpiraskused, kahtlased sõbrad, alkohol) jne. Ühesõnaga, neid kohti lapsega elades tuleb ikka ja jälle, kus sul tekib tunne, et sein on ees ja kusagile pole minna. Ja kus mõtled, et heameelega laseks jalga või lööks käega, aga ikkagi närid ennast sellest probleemist läbi, sest sa pead, sa oled lapsevanem.

Aga õrnahingega papal tekib ju stress ja ta jookseb jälle minema? Annab vabaks? Mitu korda aastas siis?

Kägu kirjutas:

ma tuleks mehe äramineku põhjuse juurde tagasi

Kriisini jõudis asi peamiselt sel põhjusel, et mehel oli ülihõivatud graafik ja mina peamiselt lapsega üksinda. Lõpuks olin nii stressis, et mõtlesin, et ei tahagi sellist suhet ja elu ning siis tõrjusingi meest päris mitmeid kordi eemale. Nagu veidi karistasin teda ilmselt alateadlikult, ega püüdnud viimaks enam hingest hinge suhelda. Pigem lükkasingi endast eemale. Hinges olen teda kogu aeg armastanud, aga olin ise ka väga solvunud ja haavunud.

teil ikka jätavad omavahelised suhtlemisoskused soovida kahjuks. üks on ära ja teine karistab teda siis ilmselt seksist keeldumisega, jah? selle asemel, et rääkida. aga tead, mul on tunne, et mees ei taha, oskagi rääkida ja skui te seda suhtlemispuudulikkuse probleemi ei lahenda, siis hakkab see korduma, nt aasta pärast on sama seis, mis praegu. midagi on teievahelises suhtluses mäda.
võimalik, et mees ei taha midagi rääkida, on selline kinnine ja sina ei suuda seda aktsepteerida, hakkad n-ö mossitama ja teda tõrjuma ja nähtavasti tahad väga rääkida.
võimalik küll, et asja päästab see, kui vabandad, räägid oma tunnetest ja püüate uuesti proovida,

võimalik et pead oma suhtumises suuri korrektiive tegema ja meest sellisena võtma nagu ta on. pereteraapiasse tal ilmselt aega tulla pol eja võimalik, et ongi õige kui lähed sinna üksi, sest tundub, et probleem on pigem sinul (see pole halvas mõttes öeldud).

Ma kardan et sa oled naiivne. See analüüs on antud olukorras ilmselt täiesti kohatu.

Mees on lihtsalt täiesti ilmselt naise raseduse/sünnituse ajal omale armukese hankinud, ja pärast seda on kõik lihtsalt vormistamise küsimus – naine tuleb kõiges süüdi teha, isegi selles, kui ta mehe juuresolekul valesti hingab. Niisuguse mehe puhul pole mõtet midagi analüüsida, põhjus on üks ja muutumatu, naine võib kasvõi tagurpidi saltot teha aga mees on oma mõtetes ja soovides juba armukese juures. Siin ei paranda enam mitte midagi ja midagi ei ole võimalik “õigesti teha”.

Kägu kirjutas:

Ainult et nüüd, kui asjad on läinud juba nii kaugele, et mees mulle enam tagasigi ei helista ning on valmis hülgama meie lapse, ei suuda mina küll enam vabandama minna.

Aga miks ei suuda vabandama minna? Oled üldse selle asja pärast kunagi vabandanud, niimoodi arusaadavalt ja selgitavalt ja ennast mitte õigustavalt?
Mis sul enam kaotada, kui vabandad?
Ma soovitaksin kirjutada, sest mulle näib, et rääkimine hästi ei õnnestu.
Läheb siis nagu läheb, aga vähemalt ei pea ennast süüdistama mõeldes, aga kui oleks siiski…

Alimente ikka nõuad?

Kommentaaride alusel ei saa midagi põhjapanevat oma suhtest arvata ega ammugi midagi teha. Meie ju ei oma mingit aimdust teie suhtes, on seal kedagi veel või mitte, me ei tea, mida sa siis tegid, kas tegid jne. Meie kõik arvame siin asju OMA suhtest lähtuvalt, mitte sinu suhtest, me ei teagi sellest midagi.

Sul peab olema ikka selgeks mõeldud, KAS sa tahad suhet korda teha ja KUIDAS, samuti kuidas sinu käitumine (missugune käitumine meest kõige rohkem häiris) suhtele mõjus, mida sa saaksid ette võtta ja kuidas siis edaspidi käituda. Ja mees peab selgeks mõtlema samad asjad. Ja esmalt peate arutama, kas siin on enam midagi mõelda või on kõik juba tehtud ja ongi kõik. Ehk siis tehtud, mõeldud… muig, aga mitte eriti lõbus.

Kägu kirjutas:

Aga igatahes ma olen tänulik sulle selle kainestava lõigu eest, et tōesti pole mõistlik kommentaaride alusel mehele teist naist külge pookida. Ei pruugi seda olla.

Oh jah. Vaene tüdruk.

Kui mees ütleb oma naisele ja oma lapsele “ma lasen teil minna”, siis on päris kindlasti mängus teine naine. Või, nagu moodsatel aegadel juhtub, teine mees. Ole sellekski variandiks valmis.

Ma ei soovita sul kuulata seda libekeelselset madu, kes üritab sulle siin selgeks teha et oled jah ikka ise süüdi ja pead ikka vabandust paluma ja kui ikka piisavalt maas lömitad siis äkki mees tulebki tagasi. Ma ei tea, mis on selle inimese motiiv siin sulle seda juttu rääkida, mida sa muidugi ju uskuda tahaksid. Ma arvan, et ta on mingit sorti sadist.

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

ma tuleks mehe äramineku põhjuse juurde tagasi

Kriisini jõudis asi peamiselt sel põhjusel, et mehel oli ülihõivatud graafik ja mina peamiselt lapsega üksinda. Lõpuks olin nii stressis, et mõtlesin, et ei tahagi sellist suhet ja elu ning siis tõrjusingi meest päris mitmeid kordi eemale. Nagu veidi karistasin teda ilmselt alateadlikult, ega püüdnud viimaks enam hingest hinge suhelda. Pigem lükkasingi endast eemale. Hinges olen teda kogu aeg armastanud, aga olin ise ka väga solvunud ja haavunud.

teil ikka jätavad omavahelised suhtlemisoskused soovida kahjuks. üks on ära ja teine karistab teda siis ilmselt seksist keeldumisega, jah? selle asemel, et rääkida. aga tead, mul on tunne, et mees ei taha, oskagi rääkida ja skui te seda suhtlemispuudulikkuse probleemi ei lahenda, siis hakkab see korduma, nt aasta pärast on sama seis, mis praegu. midagi on teievahelises suhtluses mäda.
võimalik, et mees ei taha midagi rääkida, on selline kinnine ja sina ei suuda seda aktsepteerida, hakkad n-ö mossitama ja teda tõrjuma ja nähtavasti tahad väga rääkida.
võimalik küll, et asja päästab see, kui vabandad, räägid oma tunnetest ja püüate uuesti proovida,

võimalik et pead oma suhtumises suuri korrektiive tegema ja meest sellisena võtma nagu ta on. pereteraapiasse tal ilmselt aega tulla pol eja võimalik, et ongi õige kui lähed sinna üksi, sest tundub, et probleem on pigem sinul (see pole halvas mõttes öeldud).

Sul on täiesti ōigus. Suures osas see oligi põhjuseks, et asi läks nii, nagu see nüüd läks. Täpselt selline see muster meil oligi.
Pluss sellele lisaks suure tõenäosusega siiski ka see, et on olemas keegi kolmas. Mida rohkem me elu analüüsin, seda selgemaks see mulle saab.

Ainult et nüüd, kui asjad on läinud juba nii kaugele, et mees mulle enam tagasigi ei helista ning on valmis hülgama meie lapse, ei suuda mina küll enam vabandama minna.
Jah ma olen valesti teinud selles osas, et varem ei püüdnud oma suhtlusstiili parandada. Kuid nüüd tundub see juba mõttetu. Lihtsalt ma õpin seda tulevikuks, enda jaoks.
Samas ei saa ka päris nii öelda, et ma täiesti ilma mehele selgitamata oleksin ta eemale tõuganud. Ma proovisin enda meelest ka varem mitu korda talle rääkida, et tunnen end üksi jne. Aga võib muidugi olla, et ta ei mõistnud mind juba siis. Kogu see olukord kuidas ta on lapsesse suhtunud, on mulle algusest peale nii palju haiget teinud, et võibolla ei suutnud ma juba ennegi piisavalt emotsioonideta end talle arusaadavaks teha.
No ja nüüd on ta otsustanud minna. See saab iga minutiga selgemaks. Ja teha pole mul enam midagi.
On kohutavalt kurb ja lapsest on kirjeldamatult kahju.

Millest sul täpsemalt kahju on? Nagu ma aru saan, polnud sul siiani ka meest ja lapsel isa? Mis nüüd muutus?

Kägu kirjutas:

Ma ei soovita sul kuulata seda libekeelselset madu, kes üritab sulle siin selgeks teha et oled jah ikka ise süüdi ja pead ikka vabandust paluma ja kui ikka piisavalt maas lömitad siis äkki mees tulebki tagasi. Ma ei tea, mis on selle inimese motiiv siin sulle seda juttu rääkida, mida sa muidugi ju uskuda tahaksid. Ma arvan, et ta on mingit sorti sadist.

Minu soovitus vabandada baseerus teemaalgataja enda käsitlusel, kus ta kirjutas, et on üht-teist valesti teinud. Selle pärast tasub vabandada, kui tunned et tõesti tegid valesti ja kui hoolid teisest. Loomulikult ei pea vabandama selle pärast, mida mees tegi valesti.
Enda vigade pärast vabandamine ei ole lömitamine, aga kindlasti nõuab oma vigade tunnistamine keskmisest rohkem tahtejõudu, et oma uhkust ja võibolla ka hirmu, et mis teine mõtleb, ületada.
Lömitamine oleks teise tehtud vigade enda omaks tegemine ja teise tehtud vigade pärast vabandamine.

Kas enda vigade tunnistamine meest tagasi aitab saada, ei tea. Ilmselt mitte, aga siiski oleks see õige teguviis, kasvõi enese seisukohast. Ilmselt edaspidisele suhete normaliseerumisele tuleks ka kasuks, st. et mees oma lapsele siiski kuigivõrd isa oleks.

Ja loodad mida? Ma juba ütlesin, et sa tee ise endale selgeks, mida sa tahad. Kui tahad üritada päästa, kui midagi päästa veel üldse annab, siis saada kiri, seleta ja rääkige asi lahti. Rääkimine ei ole lömitamine ja oma vigade tunnistamine ei ole lömitamine. Kui ei taha (sa räägid, kuidas pole tast meest ega isa ega tuge olnud, miks sa teda nii kangesti siis tagasi tahad?), siis löö pea selga ja ole uhke, ära siis otsi ühendust, sest siis ei ole sellel mõtet nagunii. Siis on vaja ainult lahutuse, lapse külastuskorra ja elatise suhtes kokku leppida. Sa tundud olevat ise ka ei tea, mida tahad, ühel hetkel räägid, kuidas on hirmus valus ja teisal, et niikuinii on juba teine jne. Mis selgust siis saabki tulla.

Kohe ei pea mingeid ähvardusi ja isadusest loobumise jms mõttetusi välja paiskama, eriti kui sul on vaja selle inimesega laps üles kasvatada kuidagimoodi. Tahad või mitte, lapse kaudu olete seotud ikkagi.