Juba mõte sellest mõjub nii, et tekivadki päriselt füüsilised (psühhosomaatilised) sümptomid, nii et ei pea pea- vm valu teesklemagi. Mu mees on minu jaoks kõige kallim inimene kogu ilmas ja emotsionaalne klapp meie vahel on nii tugev, nagu ma kunagi varem pole tundnud. Ta on minu jaoks ka väliselt ilus ja seksikas, ta aitab ja toetab mind kõiges jne. Ma naudin väga tema puudutusi, aga ainult siis, kui need puudutavad minu nö ilusamaid kohti, näiteks nägu, kaela, õlgu, juukseid, aga sealt edasi mööda keha allapoole liikudes ainult rõvedad kohad tulevadki. Olen tugevalt ülekaaluline ja kui varem üksi elades see mind ei häirinud, siis nüüd vaatan oma keha justkui mehe silmade läbi ja näen, kui jälk ma välja näen. Mu keha lihtsalt ei saa talle meeldida ja tean, et kui ta oleks saanud valida minu olemuse ja hingega naise, ainult et ilusas kehas, siis oleks ta seda ka valinud. Minu olemus kaalub tema jaoks üles minu välise koleduse. Mitte, et tema mulle selliseid asju näkku ütleks, aga ma lihtsalt tean seda. Ta ei saa mulle mitte kunagi siira imetlusega öelda, et ma olen niiiiiii ilus, või kui ütlebki, siis ainult sellepärast, et teab, kui meeletult ma seda kuulda tahaksin. Aga mina tunnen ennast siis veelgi halvemini, sest tean, et see pole tõsi ja et ma olen oma meeleheitega teise inimese valetama sundinud. Kogu see teadmine tekitab minus nii suure alaväärsustunde, et tahaks põgeneda temast eemale ja siis põgenengi selles osas, mis puudutab seksi ja füüsilist lähedust.
Ma ei tea enam, mida teha. Ta pole kordagi seksi nõudnud, on proovinud lihtsalt ise erineval moel algatada ja minu järjekordse keeldumise korral on nii mõistev ja hea, aga lõputult ei saa see ju nii kesta. Kui vahel harva (kord kuus või nii) seksimegi, siis ei naudi ma seda üldse, vaid justkui käin mõttega pidevalt tema kehaga mööda minu keha kaasas: käsi silitab nüüd rõvedat paksu kintsu, suu suudleb pekist kõhtu, kael peab olema sirge, et lõualott vähem välja paistaks jne. Tõmbun sisemiselt täiesti krampi. Asja teeb hullemaks see, et tundliku inimesena tajub mu mees ära, et minus ei ole grammigi kirge ja on ainult häbi ja teesklus, ükskõik, mida ta teeb, ja see võtab ka temalt kire maha. Tihti jääb see harv sekski niimoodi lõpetamata ja mina saan ainult kinnitust oma teadmisele, et ta küll tahab mind ja algatab seksi, aga mu jälk keha rikub kõik ära ega suuda teda tegelikult erutada. Ma ei oska seda kuidagi muuta. Tahaksin lihtsalt ära surra.
