Teema: Eliitkool läbi vilistlase silmade

Mis selles halba on, kui lapsed ka vahetunni ajal jalutavad ja midagi tähele panevad? Ülimalt normaalne süsteem, ega see ei olegi nõrkadele, ja vastavad lapsed on sinna valitud. Kas koridoris pikaliasendis telefoni näpppimine on teie arvates parem vahetund?
Lumehelbekesi ja pehmosid neist koolidest igatahes ei tule.
Ma kogu lugu ei näe lugeda, aga olen eliitkoolide poolt.

Ma ei saa küll artiklit lõpuni lugeda, aga ei ole ju tegemist kooli mustamisega – ta ju isegi ütleb, et olenevalt lapsest, paneks ta ka oma lapse sinna kooli.

Aga teemaalgatajaga olen ma nõus – minu jaoks on ka lapse terve närvikava ja helged ning positiivsed lapsepõlvemälestused olulisemad kui “elitaarne” haridus. Mina olen teinud sellise julgustüki, et võtsin lapse eliitkoolist ära – pärast paari esimest aastat sain aru, et selle asja jätkamisel pole mõtet. Laps on mulle väga tänulik. Kusjuures ei ole probleeme lapse võimetega – laps saab piirkonnaolümpiaadidel (nii reaal- kui humanitaarainetes) häid kohti ja on igati nutikas. Olen täiesti veendunud, et koolivahetus ei muutnud lapse tulevikuväljavaateid sugugi kehvemaks, vaid pigem paremaks – enesekindlust ja eneseusku on lapsel juurde tulnud.

Kägu kirjutas:

Tutvusringkonnas on kaks väga katkist inimest, üks Vanalinna Hariduskolleegiumi taustaga, teine Inglise Kolledzist, vaimse tervise mõttes katkist, nende näide on ka silmade ees olnud, miks pole last isegi mitte katsetele viinud

Ja rohkem pole sul ühtegi katkist tuttavat? On, eks. Mis koolist nemad on, sa unustasid lisada?
See, kas inimene on katki või terve ei sõltu küll niipalju koolist kui kodust ning psüühika eripäradest.
Kool pole süüdi, kui sinna kooli pannakse ebaküps laps, kelle huvid on teised. Eliitkoolid ongi terasemate ning vaimsete huvidega laste jaoks. Koridoris jalutamine … mis ajal teemaalgataja ise koolis käis? Minu lapsepõlves ei tohtinud ka vaheajal joosta, ainult soojal ajal kui õue lubati, siis võis. Samuti jalutasime, isegi seista ei lubatud. See on midagi väga hullu? Ma ei teadnudki.

Kägu kirjutas:

Olen mõelnud, kui hulljulged on inimesed, kes seda teevad, minu jaoks pole kunagi olnud eliitharidus primaarne inimese arenemisel, pigem olen muretsenud, et lapse närvikava tervena säiliks, et tal oleks rõõmus ja õnnelik lapsepõlv ning luba laps olla.

mina justnimelt selleks, et laste närvikava säiliks tervena, nad eliitkooli paningi
lapsed (üks hakkab varsti lõpetama põhikooli, teine gümnaasiumi) armastavad oma kooli, neil on normaalsed klassikaaslased ja õpetajad. kuulavad alati hämminguga tavakoolides käivaid sõpru, kui need räägivad klassikaaslastest, kes juba 6.-7. klassis pidutsevad ja suitsetavad, kus saadetakse õpetajaid tunnis “pimedatesse kohtadesse”, kõnnitakse lihtsalt tunnist minema jne.
ja tänavad õnne, et nende koolis sellist jama pole, vaid on võimalik rahulikult õppida ning kool pakub erinevaid võimalusi.
loomulikult on ka normaalseid tavaklasse, aga keegi ei tea, kas õnnestub sellisesse sattuda
sellega olen küll täiesti nõus, et kui lapse võimed tegelikult ei kannata, siis pole mõtet teda iga hinna eest toppida kooli, milleks ta võimeline pole. nagu see artikli tüdruk

Netšajeva läks Lütseumisse ju alles 10. klassi. Mind paneb hoopis see imestama, kui kehva eesti keele oskusega saab eestikeelset kooli lõpetada.

hmmm. mul ka lapsed eliitkoolis, pesamuna hakkab järgmisel aastal gümnaasiumi lõpetama.-
ainus periood, kui laps hirmuunenägude käes vaevles, polnud mitte niivõrd kooli, kui meedia süü: mingil perioodil räägiti meedias palju maailoma lõpust ja algklassijüts hakkas kartma, et “äkki homme tuleb juba Maailma Lõpp”. aga see läks paari päevaga mööda.

Kägu kirjutas:

mõlemad inimesed on andekad ja nii öelda üleharitud, sisimas aga väga lõhki, üks neist tänaseks ka diagnoosiga, kõigub reaalsuse ja mittereaalse piirimail. Üks saab eluga hakkama tavatöö tasemel, teine vajab suguvõsa toetust.

Kas need konkreetsed juhtumid just eliitkooli tagajärg on? Tegelikult on ka nii, et hullumajades on juba vanadest aegadest peale päris palju geeniusi olnud. Mõnikord käibki üliandekusega kaasas teatud vaimne hälbimus. Olen üsna veendunud, et väga andekate, kuid nõrga närvisüsteemiga laste koht ei ole eliitkoolis. Võimalik, et mõningatel juhtudel oleks parim lahendus hoopis koduõpe. Eliitkool sobib neile, kes on tugeva närvi ja hea stressitaluvusega.

Mina näen oma tutvusringkonna eliitkooli-vilistlaste (just naiste) seas aga hoopis teisi probleeme. Nad on võimekad ja tublid, isegi ülitöökad ja perfektsionistid oma tegemistes, aga üsna madala enesehinnanguga. Suured muretsejad ja pabistajad, et kas kõik ikka sai nii nagu vaja. Võimed lubaks neil jõuda märksa kaugemale, kui nad jõudnud on, aga neil on selline “mis nüüd mina…” suhtumine. Ja saan aru, et eliitkool võib osades lastes just sellist enesehinnangut ja ellusuhtumist kujundada.

Jah, mina tunnen ennast selles pildis ära. Lõpetasin eliitkooli medaliga, olen pigem perfektsionist ja tunnen elus väga puudust enesekindlusest ja algatusvõimest. Tegelikult läheb mul oma erialal hästi, osalt ka tänu koolis omandatud teadmiste ja keeleoskuse baasile ning töövõimele, aga kogu aeg on kuklas teadmine selle kohta, mis kõik puudu ja valesti on või mida ma ei oska. Kui ma ise ei ole kunagi kahelnud selles, et võimed on mul olemas, lihtsalt tööd on vaja teha, siis mõni aeg tagasi klassiõdedega vesteldes sain üllatusega teada, et päris mitmed suures plaanis väga andekad tüdrukud, kes ei olnud klassis akadeemilises mõttes päris tipus, aga kindlasti mitte ka raskustes, loobusid ülikoolivalikul kõrgema konkursiga erialadest, eeldades, et nendesugused keskpärased sinna nagunii sisse ei saa.

Aga meie olime teine põlvkond (lõpetasime 90ndate keskpaigas). Praeguse aja lapsi kasvatatakse teisiti, õpetajad, ka eliitkoolides, on juba teisest ajastust, ning ühiskond on ka teistsugune. Ja paraku on vahepeal saabunud riigieksamite ajastu, mis ühest küljest annab õpilasele, sh eliitkooli kolmelisele, parema suure plaani oma teadmistest, aga teisest küljest karistab ka julmalt vale keskkooli valimise eest. Mina ja mu klassikaaslased kohtusime ülikoolis oma kursustel paljude andekate noortega, kes olid lõpetanud keskkooli Õismäel või Keilas või Abjas või Jõgeval või Räpinas ja kelle ülikool valis konkreetsele erialale sisseastumisvestluse või spetsiifilise erialaeksami alusel. Minu vennapoja kursus suure konkursiga lävendipõhise vastuvõtuga erialal TÜs koosnes juba praktiliselt kaheksa kooli (kaks Tartust, viis Tallinnast, üks Pärnust) vilistlastest.

Kellel on soodumus vaimsete tervise probleemideks, löövad need veel suurema tõenöosusega välja olukorras, kus tõrked haridusteel tähendavad madalama kvalifikatsiooniga tööd, rahapuudust, raskusi töökoha leidmisel. Ainult, et siis ei süüdista keegi kooli, vaid öeldakse, et elu lihtsalt läks nii. Ka mina tunnen mõnda eliitkoolist pärit katkist inimest, aga vähemalt ühel juhul näen ka selgelt, et põhiprobleem on ikkagi peresuhetes, mitte koolis. Kui lapsel on tugev ja armastav tagala, siis see pehmendab ära igasugused väljastpoolt pärinevad stressid.

Ma olin noorena täitsa pehmo ja õppimiskallakuga kooli minek oli pääsemine heasse koolikeskkonda vaimsuse külje pealt vaadates.

Minu laps ei tahtnud Lütseumisse mitte mingil juhul gümnaasiumisse minna, oli vahepeal sellest õppimispingest väga väsinud. Gümnaasiumisse sai VHK-sse sisse ja selle kooli kohta ütlen mina küll vaid kiidusõnu. Seal polnud niisugust õppimispinget, pigem väga hoiti ja nunnutati lapsi, sealt koolist küll katkist närvikava ei saada. Vähemalt mitte õppimispinge pärast.

Katkine närvikava tekib lastel eelkõige koolikiusamise tõttu. Ei ole ka eliitkoolid selles mõttes mingi erand. Pigem tekivad majanduslikul baasil eliitkoolides veel lisapinged.

Kindel ja turvaline tagala pere näol on lastele ülioluline, aga palju meil siin Eestis neid perele turvalisust pakkuvaid pereisasid on? Üle poole lastest kasvavad pingete all murduvate üksikemadega või siis peredes, kus “kanged” eesti naised üritavad vaikselt kõik ise ära teha, kuid lõhuvad ja hävitavad sellega vaikselt iseenda psüühikat.

Kägu kirjutas:

Mina näen oma tutvusringkonna eliitkooli-vilistlaste (just naiste) seas aga hoopis teisi probleeme. Nad on võimekad ja tublid, isegi ülitöökad ja perfektsionistid oma tegemistes, aga üsna madala enesehinnanguga. Suured muretsejad ja pabistajad, et kas kõik ikka sai nii nagu vaja. Võimed lubaks neil jõuda märksa kaugemale, kui nad jõudnud on, aga neil on selline “mis nüüd mina…” suhtumine.

Minu laps õpib Prantsuse lütseumis. Ei osanud ennem neist süvaõppekoolidest mitte midagi arvata ja ei huvitanud ka. Lihtsalt lasteaias öeldi, et laps peaks minema sinna kooli õppima, kuna see koht sobib temale kõige paremini. Käisime lasteaia soovitusel ka psühholoogi juures IQ testi tegemas ja tulemus toetas selle otsuse tegemist, ehk siis laps sai ametlikult hinnangu, “andekuse erivajadusega”. Mingit psüühilist haigust tal kindlasti pole ja autist-asperger samuti mitte, lihtsalt on lahtine pea 🙂

Räägitakse eliitkooli laste suurest täiuslikkusepüüdlusest ja perfektsionismist, nende suurtest pea- ja kõhuvaludest jne. Jah, minagi olen istunud oma lapsega korduvalt EMO koridoris lapse kõhuvalude tõttu. Kuid- mina istusin seal temaga siis, kui ta oli 5-aastane. Ta ei käinud üldse koolis, ei eelkoolis ega mitte üheski trenniski mitte, seega ei saa rääkida mingist hirmsast koormusest kohe kindlasti mitte. Ta veetis oma päevi ainult ja ainult mängides, isegi lasteaias käis vaid poole päevaga. Ometi olid tal suured kõhuvalud. Samuti olen tema täiuslikkusepüüdlusega maadelnud beebieast saadik. Kui kritseldus ei õnnestunud tema meelest täiuslikult, siis rebis paberi puruks, viskus põrandale maha ja karjus. Kus seal see hirmus “eliitkooli tamp” siis oli? Veel vaatan, et lasteaias ei viitsinud ta õieti midagi teha, vaatas aknast välja ja ümises laulda sellal kui teised ülesandeid lahendasid. Seega ei tekkinud tal mingit tööharjumust, mis on väga halb.

Selle põhjal ma ütlen: kõik need seigad, mida püütakse kleepida lastele külge seoses eliitkoolis õppimisega, ei pruugi sugugi olla mitte eliitkooli tagajärg, vaid pigem ongi need andekate laste loomuses juba sünnipäraselt sees. Kui ei usu, siis võtke palun lahti google otsinguga mõni andekate laste teemaline netileht ja lugege seda kõike.

Enda laps on just nüüd, lütseumis, muutunud tunduvalt rahulikumaks. Ta sai lõpuks omasuguste seltskonda, seal oskavad õpetajad arvestada selliste lastega ja neile paremini läheneda. Tuupimist polegi nii väga palju, pigem on metoodika suunatud tööharjumuse kujundamisele (mida sellised lapsed just hädasti vajavad). Kõhuvalud on taandunud ja lapsele seal koolis meeldib. Mõtlen vahel, et oleks laps läinud piirkonnakooli, poleks ta seal ellu jäänud. Pere teine laps käib muide piirkonnakoolis ja temale sobib jällegi seal, lisaks mainiks, et viimaseski on vaja õppida ja mitte vähe.

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Mina näen oma tutvusringkonna eliitkooli-vilistlaste (just naiste) seas aga hoopis teisi probleeme. Nad on võimekad ja tublid, isegi ülitöökad ja perfektsionistid oma tegemistes, aga üsna madala enesehinnanguga. Suured muretsejad ja pabistajad, et kas kõik ikka sai nii nagu vaja. Võimed lubaks neil jõuda märksa kaugemale, kui nad jõudnud on, aga neil on selline “mis nüüd mina…” suhtumine.

Minu laps õpib Prantsuse lütseumis. Ei osanud ennem neist süvaõppekoolidest mitte midagi arvata ja ei huvitanud ka. Lihtsalt lasteaias öeldi, et laps peaks minema sinna kooli õppima, kuna see koht sobib temale kõige paremini.

Huvitav, et lasteaia kasvatajad just TPLi ainiti soovitasid Su lapsele. Mul laps sai ka mitmesse eliitkooli sisse ja neist just kõige vähem soovitasid kasvatajad TPLi (ikka igal aastal mõni laps lasteaiast sinna kooli suundunud ja väga pahasti räägivad lasteaia vilistlaste vanemad sellest koolist miskipärast kasvatajatele). Ja TPL ei jäänudki lõpuks sõelale.

TPLi kohta ei oska midagi öelda, ise olen ühe teise Tallinna eliitkooli vilistlane. Kooli läksin kuueselt ajal kui üldiselt mindi seitsmeselt ja terve 11 aastat ma igatahes õppimisega eriti ennast ei vaevanud, sest häid hindeid sai niisamagi. Nii et lõpetage ära see eliitkoole puudutavate kollijuttude rääkimine. Ega igaüks ei peagi sinna pressima, ei I klassi, 7. ega ka gümnaasiumisse. Läks ka meie klassist lapsi ära ja seda igas vanuseastmes. Ju siis leiti, et ei sobi – ja õige ongi. Ei peagi igaühele sobima.