Teema: Emade tarkus: “Kannata ära!”

Mulle on küll wonder week’ide ärakannatamine ainult abiks olnud… vahel ongi abi juba teadmisest, et kõik on ajutine. Püsiprobleemi pole muidugi olnud ka.

Sul on esimene laps jah? Ta on alla aastane, eks? Ilmselt alla pooleaastane eks? Sul on probleemid alles ees, kui ta üks hetk, nii 1,5aastaselt näiteks, hakkab lihtsalt öösiti sonima ja sa ei saagi muud teha, kui lihtsalt pealt vaadata…

Muidugi proovid igasugused nipid ära, aga kui midagi ei toimi, siis aitabki ainult aeg.
Esimesed 1,5 aastat sain magada 1-3 tunni kaupa, lisaks olid lapsel regulaarsed unepaanika hood vanuses 1a2k – 1a6k. Seejärel sai juba 3-5 tunni kaupa magada ning kui laps oli 2a3k, hakkas järjest tulema neid öid, kus ta magabki öö läbi ja ärkab rõõmsana.
Praegu on laps 2a6k, kõik magavad öösel (paar korda nädalas ärkab korra öösel, et pissile minna), ja ootan teist last 😀

Oi, kuidas ma ei kannata ära neid ühe lapse kasvatajaid, kes arvavad, et nemad teavad kõike. Palju õnne sulle, kui sul on kergesti õppiv ja kohanduv laps. Paraku ei tea sa sellises olukorras üldse, mida tähendab uneprobleem.
Kui googel ja erinevad raamatud lapsi kasvataksid, siis poleks siin seda foorumit. Ei maksa inimesi alahinnata. Keskmine uneprobleemide all kannatava lapse ema võib sulle erinevaid uneraamatuid peast tsiteerida. Mis sa arvad, miks neid nii palju erinevaid on ja igast järgmisest saab hitt? Sest mitte ükski neist pole siiani kõikide laste uneprobleeme lahendanud.
Minul magab praegu tagatoas tõsine uneprobleem. Esimesed 3 kuud olin optimistlik, sest suutsin pisikesi edasiminekuid erinevate koolide ja teooriate abiga teha, aga kui 6 kuuselt algasid uued süvenevad probleemid, siis sain aru, et see on lihtsalt lohedega võitlemine. Iga uus teooria ja katsetus raiskab oluliselt rohkem MINU uneaega ja energiat, kui see lapse tissitamine ja kaisutamine.
Ja no kui sa nii tark oled, siis lahenda ära:
Pidevad 24/7 gaasid segavad und
Laps on alates 2. elunädalast 23 min kaupa päeval maganud. Ärgates röögib hüsteeriliselt. Ärkvel suudab olla 45 min järjest, siis on üleväsinud. Uinub üksi. Ööuned normis
No tark mis teed?
Laps on 2. kuune. Magab päeval ainult kõhukotis või süles. Vähene uni on lapse teinud ärkvelolekul virilaks. Kui oma voodis uinutada, hakkab hüsteeriliselt röökima, nii et unustab hingamise. Ärgates nutab endiselt hüsteeriliselt, aga suure kallistamise peale läheb see üle. Ööunedes tagasilöögid. Uinub õhtul üksi.
Tark, mida teed?
Laps on 3,5 kuune. Gaasid Taanduvad ja laps hakkab üha paremini magama. Jõuavad õnnelikud vankriperioodid, kus laps on võimeline ise ka seisvas vankris uinuma. Magab 40 min seisvas vankris, edasi jalutame. Päevaund järjest võimalik lausa 2 h teha. Öösel on saabunud Bliss magab 4-7 h jutti. Ööunne uinub iseseisvalt omas voodis.
Alates 5. elukuu hakkavad ilmnema esimesed vihjed, et asi läheb allamäge
Tark, mida teed?
6-8 elukuud on päevauni paigas, laps on võimeline ise oma voodisse magama jääma ja aeg-ajalt paitades on uni kuni 2 h pikk. Ööd on täielikult allamäge läinud. Enam üksi uinuda ei taha. Läheb hüsteeriasse, isa lohutus ei sobi, rahuneb ainult rinna otsas.
Tark, mida teed?
Päevauned on korras. 8-11 kuud hakkab ööuni tasapisi paranema. Ärkab endiselt iga 2 h järelt, kuid on nõus uinuma ka silitamise, kaisutamise peale. Oma voodis enam ei maga, sest tavatseb läbi une istuli tõusta ja end pikali visata ja saab väga haiget. On hakanud uuesti ilmutama iseseisva uinumise märke, kui olla temaga samas ruumis. Kui püüda üksi uinuma jätta röögib hüsteeriliselt.
Tark mida teed?

Mina olen kõigis nendes faasides palju erinevaid asju proovinud, aga ärkame ka täna iga 2-3 h tagant ja mu keha on sellega harjunud.

Kui vastad kõigile küsimustele, et lased lapsel röökida, siis võid kohe oma tarkuse enda teada jätta. Töötasin lapsehoidjana peres, kus ema oli läinud nutukooli teed. See laps röökis iga uinumine ja ärgates hüsteeriliselt 7 kuud jutti kuni 1 a ja 2. kuuselt ise magama õppis. Teades laste unekasvu oleks see temaga juhtunud ka ilma selle röögiperioodita. See on minu silmis täielik terror lapsele. Ei poolda sellist asja.
Olen minagi oma kõige mustematel päevadel huvi või vihaga jälginud, et kuhu see nutt siis välja viiks, aga see viib välja mingisugusesse väga koledasse kohta, kuhu mina oma last saata ei taha. Seetõttu valin tee “Kannata ära” ja tead seda lauset olen pidanud ütlema endale ainult väga mustadel perioodidel, mida selle aasta peale on kokku olnud ehk 3-4. Ma olen õppinud oma lapsega koos elama ja see on minu jaoks suur rõõm.

aga vaata, tavaliselt tullaksegi siia abi küsima väitega “olen juba kõike proovinud”. Kui kõike oled prooviud ja miski ei aita, siis tulebki ära kannatada.

No lihtne näide – laps ei maga seisvas vankris, toas ammugi mitte, aga kui uni on lühem kui 2 h, on viril. Mis on lahendus – ainus lahendus on, et las vanker liigub. Tore, laps magab. Aga mida teeb ja kus peaks olema tema 2-aastane õde/vend, kellel on samuti lõunauneaeg? Jah, lahendus on olemas, kuidas lahendada beebi uneporbleem, aga need lahendused ei sobi tihti, kui peres on veel ka teisi lapsi, kes vajavad hoolt, tähelepanu. Ma olen proovindu oma pisemaga seda paljusoovitatud kõhukoti asja kodus – 10 minutit on maksimum, mis beebi on nõus seal olema ja väga raske on samal ajal nt suurem alapsega tagaajamismängu mängida.

Väga tihti ongi porbleemid pigem siis, kui on ka vanem laps peres. Sest esimese lapsega polnud mul ka probleemi – painutasin end lapse järgi ja valmis. Laps tahtis tissi otsas magada – palun väga. tahtis terve päeva minu kõhu peal magada – palun väga. Aga kui sul on kodus ka 1,5-2,5aastane, siis ei ole see võimalik alati.

A ja oled sa kunagi pannud korraga 2 last magama – ühte tuppa oma voodisse ja teist terrassile vankrisse? mina olen seda saanud proovida – tubane jäi magama, õuelaps mitte 😀

Mina saan teemaalgatajast natukene aru, sest olen ka ise viimasel ajal märganud palju vastuseid stiilis “Nii ongi! Kannata ära!”. Kõige rohkem paneb mind imestama, kui paljud asjad on muutunud “ealisteks iseärasusteks”. Ja seda saab lugeda igas vanuses ja ükskõik, mis mure puhul.

Meie peres on kolm last. Täiesti tavalised lapsed ja muresid on ikka olnud aga oleme neist jagu saanud. Muidugi ei tööta sama trikk iga lapse puhul ja tuleb katsetada ja proovida. Ma ei räägi siin koolikutest või hambavalust. Ei usu mina, et üks beebi nutab ööpäev läbi lihtsalt niisama. Ja sellises olukorras ei ole paslik süüdistada vanemaid saamatuses või hoolimatuses. Kindlasti on olukordi, kus tulebki tuima näoga ära kannatada ja asju, mida parandab ainult aeg (nagu näiteks ööuni).
Aga ka mulle tundub, et tänapäeval lüüakse liiga kiiresti käega ja lepitakse sellega, et nii lihtsalt ongi ja meil ongi selline laps. Minu sugulase 6-aastane laps läheb magama kell 23 ja ärkab peres kõige varem, nii 6.30. Tema vanemad on löönud käega, sest nii lihtsalt ongi ja nemad ei jaksa lapsega võidelda. Kas see väike poiss on nüüd öökull või lõoke?

Ma tean väga hästi, mis tunne on panna 2-aastane voodisse lõunaunne ja beebi samal ajal vankriga rõdule magama sättida. Muidugi ei ole see lihtne ja võib mõni päev untsu minna, kui beebi ei ole nõus esimese viie minutiga magama jääda ja teine on samal ajal toas jorisema hakanud. Aga see on üks päev ja järgmine päev tuleb asju natukene teisiti sättida.

Ei ole mina mingi super ema ja pole minu lapsed illikukud. Muidugi on raskeid aegu aga peale “Kannata ära”, aitab mind ka “sina saad seda olukorda muuta ja parandada”.

Ja kas pole mitte kummaline, et selle teema alguses arvasid paljud, et teemaalgataja laps on alles väike beebi. Kui aga selgus, et teemaalgataja laps on juba paariaastane, siis öeldi, et see sul alles esimene laps ja saa mitu, siis alles näed.

Kägu kirjutas:

Ja kas pole mitte kummaline, et selle teema alguses arvasid paljud, et teemaalgataja laps on alles väike beebi. Kui aga selgus, et teemaalgataja laps on juba paariaastane, siis öeldi, et see sul alles esimene laps ja saa mitu, siis alles näed.

Selline reaktsioon ei tulnud ju tühja koha pealt. Ikka kihvatab, kui keegi järjekordselt õpetama tuleb, kuidas teised emad elama ja arvama peaks, ja teeb seda veel nii patroneerivas ja end kõrgemale seadvas stiilis. Ei saa ju inimene nii naiivne ja kogenematu olla, et tõsimeeli arvab, et need, kes ütlevad “kannata ära”, ei ole midagi teinud selleks, et olukorda muuta. Ja need, kes vastuseks “kannata ära” saavad, on ju ka enamasti juba proovinud kõikvõimalikke asju, mis raamatutes, artiklites või kasvõi siin perekooli teemades soovitatakse.

Aga teemaalgataja jutt oli küll umbes selline, et tema on ainuke, kes on tegutsenud ja ise midagi selleks teinud, et asjad paremad oleks, teised aga mitte. Sellist asja saab rääkida ainult vähese elukogemusega inimene, kes on näinud raskustes emadest või lugenud neist, aga pole suutnud 2+2 kokku panna, mis sellistes peredes tegelikult toimub ja kuidas need emad pingutavad, et leida neid nippe, mis just nende lastega toimiks.

Kägu kirjutas:

Sest ma olen alati üritanud probleemile lahendust leida. Sest ma vihkan asjatut kannatamist.

Sest kõik teised nõuküsijad ju kindlasti EI ole üritanud lahendust leida ja lausa armastavad asjatut kannatamist, eksole. Naljatilk.

No siin ongi see, et lapsed sünnivad siis, kui neil on täidetud miinimumnõuded väliskeskkonnas ellujäämiseks. See ei tähenda, et nüüd ongi kõik organid ja süsteemid lapsel välja arenenud. Võrrelda, kui palju ajumaht peale sündi esimese aastaga kasvab (Vastsündinu aju kaalub u. 300g ja 1-aastase lapse aju
u. 900g – esimesel eluaastal kulub kuni 50% kogu metaboolsest energiast aju kasvamisele ja arenemisele.)

http://www.telegram.ee/vaimsus/vanemlik-hoolitsus-esimestel-eluaastatel-mojutab-lapse-aju-arengut

Miks siis lapsed ei sünni nö. valmis paketina? Sest naiste füsioloogiline ehitus ei lase. Seepärast sünnivadki miinimumnõuete täitumisel. Pole siis ju imestada, et nii väikesed lapsed ei tule veel kõigega siin väliskeskkonnas ladusalt toime ning nende organism pole veel täiskasvanu omaga võrdne. Olles ise täiskasvanud, on seda ju kerge unustada (kipume ju ikka automaatselt teisi endaga võrdlema) ja mõni läheb ka kiirelt närvi.

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Olen teemaalgataja.

Annan alla. Perekoolis pole mitte kunagi võimalik tabada seda sihtgruppi, keda soovid: ikka hõivavad teema teised.
Näiteks voib igas seksiteemas leida kümneid konservatiive, kelle jaoks on anaalseks kapigeide fetiš, aga kui sa sellise teema teed, siis vastavad ainult anaalmeistrid. Voimatu.

Mul on raske uskuda, et te ei taju, et lääne maailmas hõljub emaduse kohal teatav süümepiinade element ja eriti Eestis kannatavus, lausa märterlikkus. Kamoon, sellest kirjutatakse (läänes) isegi raamatuid.

Miks on nii raske oma emaksolemise üle intelligentselt arutleda? Kas see – olgugi et on nii suure eksistentsiaalse tähendusega – on tõesti meie, emade, meelest, see ainus, mis meid inimestena väärtustab ja defineerib?

Vabandust aga sa ise oled oma teema täiesti valesti ja seosetult ülesehitanud. Teemaalgatuses räägid sa justkui sellest, et sa ei mõista miks foorumites tihti vastatakse emadele “kannata ära” (kas teised siis ei uurigi kuidas erinevate arenguetappidega toime tulla?)… Aga tegelikult tahad sa filosofeerida emaduse olemuse ja sellega seotud süümepiinade ning kannatuste teemal.

Nõustun, pole täpselt aru saada, kas teema on püstitatud lapse või ema fookusest lähtuvalt. Ma ise ei ela ka Eestis ja sünnitasin nö. läänes. Aga “kannata ära” on minu jaoks ikka see, millest ma ka ennist siin kirjutasin, et meie täiskasvanuna peame olema niivõrd palju intelligentsemad/targemad, et saama aru, vastsündinud imik ei ole veel selle keskkonna jaoks nö. valmis. Meie asi on teda toetada (enne enda kõhus /valides toitumist, hoidudes suitsetamisest/alkoholist jne/ kasvades ja siis peale sündi a la rinnaga toites/asendajaga). Ma usun, et ükski täiskasvanu ei saa naudingut päevast päeva imikuga jännates. Oma laps on oma ja eks seegi annab paljudele jõudu vastu pidada. Täiskasvanud “intellekt” vs. arenev inimorgan on päris hea väljakutse. Sellest ka väljend “kannata ära”.

Kägu kirjutas:

Olen teemaalgataja.
Mul ei ole alla-aastane laps. Paariaastane on. Aga see selleks.
Nagu ikka Perekoolis, pole teemaalgatust korralikult läbi loetud. Mina ei vihjanud emadele, kelle lapsed kannatavad koolikute või muude hädade all; mina kirjeldasin seda Eestis väga levinud hoiakut, et emad peavad lihtsalt kõik ära kannatama, mida hullemini, seda parem, sest siis on nad Head Emad. Tõin ju väga selge näite postitajast, kes kurdab mure, aga talle laotakse mingeid tarkusi, millel pole mitte mingit faktilist väärtust.

Ma pöördusin naiste poole, kes usuvad, et nad peavad kõik ära kannatama ja kes pn veendunud, et midagi tõesti teha pole. Miks tunned siis sina end, kes sa selle alla ei käi, end puudutatuna?!

Minu lapse unest: olen näinud selle ühe lapse näitel väga palju vatti, sest ta on, kuidas õelda, halb uinuja. Juba kolmepäevasest saati on mingi jama temaga. Aga kõige hullemad ööd on olnud ka sellised, kus olen siiski 5-6 h magada saanud (jätan kõrvale imikuea öised söömised). Sest ma olen alati üritanud probleemile lahendust leida. Sest ma vihkan asjatut kannatamist.

Mul on lihtsalt nii kahju ja lõpuks ärritav lugeda hordidest emadest, kes ei ole 1-2-3 aasta jooksul ühtegi ööd korralikult maganud ja annavad seda tarkust noortele emadele edasi, ja nii see ahel jätkub.

Aga miks sa arvad, et teised ei ole teinud kõike endast olenevat, et laps magaks? Kujuta ette, et on olemas lapsi, kes ei magagi öösel, rääkimata mingist 5-6 tunnist. Miks sa arvad, et teised ei ole püüdnud lahendust leida? Mul on 4 last ja üks nendest ei maganud üldse – noh, pool tundi korraga magas. Proovisin KÕIKE! Jah, olin hullumas ja sinu terminite järgi “kannatasin ära”. Tead, ma pole kuri inimene, aga vahel tuleb tahtmine sinusugustele samasugust kogemust soovida – sa teed kõik, aga tulemus on 0, see lihtsalt pole sinu käes. Läks aasta aega enne, kui ta magama hakkas. Hiljem selgus, et tegu on väga andeka lapsega – kusjuures vahel on andekatel lastel täheldatud rahutut und beebieas.

Soovitan sul ka enda silmaringi avardada ja vähemalt püüda mõista, et lapsekasvatuses ei ole alati nii, et teen nii ja tulemus on naa.

Kägu kirjutas:

Ei usu mina, et üks beebi nutab ööpäev läbi lihtsalt niisama.

Ära siis usu, aga minu üks lastest nuttis. Nö põhjuseta. Tegelikult oli ilmselt põhjuseks aastaid hiljem saadud autismidiagnoos, aga kes oleks toona võinud seda arvata või mis sest arvamusest kasugi oleks olnud? “Kannata ära” on ainus toimiv soovitus sellisel puhul.

Minu arvates tuleb see “ega midagi teha ei saagi, tuleb see aeg üle elada” just kogemusest. Mina räägin seda siin ja mina olen kolme lapse ema, seega ma juba tean, et ükskõik palju ma googeldasin 🙂 ja leiutasin, mõnede asjade vastu aitab ainult aeg- gaasivalud, lapse uinumisega mured (lapse unemuster muutub esimese eluaasta jooksul tihti ja no pole midagi teha, kui neljakuune teeb 40min unesid (see on sellest, et unehormooni tase, mis vastsündinu igal ajal mürast jms hoolimata ilusti magama aitab, hakkab vähenema) või kümnekuune üritab öösel püsti seista, kui kaheaastane veel öösel mähkuga on (ka see on otseselt antidiureetilise hormooni töölehakkamisega seotud, mida ei anna kuidagi kiirendada) jnejne.
Uinumisest- kolmest lapsest kaks on 1 hea ja 1 kuldmagaja, ja siis on keskmine, keda pidin ka 2,5aastani magama kussutama, niiet sain hüppeliigeste põletiku ülekoormusest ja kiigutamisest :P, kes pole kunagi hästi uinunud ja kuueaastasena tuleb tunnike kätt hoida, et ta ei rabeleks, ei jutustaks, ei roniks mööda voodit, kes 11-kuu paiku oli u üle 1 öö kella 2-5 üleval ja mina pidin temaga allkorrusel mängima, laps oli rõõmus ja rõõsa, lihtsalt ei maganud, viie paiku vajus uuesti ära jnejne. Ma guugeldasin ka, võid päris kindel olla 🙂 ei aidanud.
Paistab, et sa pole guugeldanud siiski küllalt, kui juba kolmepäevane on viöets magaja ja sina pole teda magama saanud. Sinu loogika järgi peab siisju alati olema lahendus, eks otsi edasi. Või kannata ära. Pole mõtet oma 1 lapsega kogu maailma kohta järeldusi teha.