Jaanuaris on tavaliselt puhkustegraafikute tegemine. Lasteaias on juulis kollektiivpuhkus, mistõttu oleme mehega võtnud tema 3 nad ja mina 3 nad ning 2 neist kattuvalt. Hetkel meil endil suvekodu veel pole. Iga aasta hakkab ema millalgi kevadel nõudma, et ma teataksin, millal ma suvel lastega nende juurde suvilasse lähen. Ja siin tekibki probleem: ma ei taha veeta oma puhkust vanematega koos ja ma ei taha sinna suvilasse minna, kuna minu jaoks on see seotud negatiivsete inimestevaheliste suhetega. Vastust, et mul ei ole plaanis tulla, ema ei aksepteeri – kuidas keegi eelistab nt lastega linnas olla kui on võimalik veeta puhkust mere ääres maal. Mingeid omavahelisi suhteprobleeme temaga arutada ei ole võimalik, olen aastaid korduvalt proovinud, kuid ta keeldub üldse möönmast, et midagi on suhetes halvasti kuna see ei sobitu tema minapilti. Ma ei taha ja ei suuda enam midagi lahendada temaga. Säilinud on regulaarne pinnapealne suhtlus. Lapsed (lasteaiaealised siis) tahavad minna vanavanemate suvilasse, kuid jääma on nõus üksnes minuga.
Ma ei taha solvata oma vanemaid ja ma ei taha oma lastele selgeks teha, et mina sinna minna ei taha (ei taha lapsi vanavanemate ja suvilasse minemise vastu negatiivselt häälestada). Kuid teiste meele järgi olla enam ei taha ja ei suuda. Kuidas aga lahendada see võimalikult valututlt kõigile?
Teema: Hundid söönud, lambad terved
Lapsed tunnetavad niikuinii, et pinged on õhus. Parem need pinged siis lastele leebes vormis lühidalt teatavaks teha, midu kasvavad lastest samasugused pead liiva alla peitvad jaanalinnud nagu su ema.
Küsimus on selles, mida öelda lastele? Ja vanematele?
Ütled lastele, et sa ei taha suvilasse minna, sest emaga on erimeelsusi ning sa vajad aega, enne kui soovid seal taas puhkust veeta. Emale ütle midagi sarnast. Ja seepeale veetke puhkus oma perega nii nagu soovite ja kus soovite.
Oleneb, milles need negatiivsed suhted seisnevad.
Minu õde võttis minu suhtes samasuguse hoiaku, nagu sina oma ema suhtes, kui ma ei tahtnud enam kuulata tema esoteerikapropagandat, umbes et mina pean samamoodi nagu tema minema ühe või teise selgeltnägija või vaimse teejuhi jutule. Süüdistas mind selles, et kui minul on elu sassis ja ma põen depressiooni (nii see oli) siis sellega mõjutan ma tema elu ka halvasti, kusjuures ausõna, mina temaga suhtlust ei otsinud, täitsa omaette põdesin. Kui ma ütlesin, et mina ei lähe ja kõik, siis sai pahaseks ja katkestas suhtluse.
Mina isiklikult paneksin fakti ette, et lapsed saavad maale sel konkreetsel nädalal, minul on selle nädala jooksul võimalik nendega koos veeta seal kaks päeva, ülejäänud päevad saavad nad kenasti vanavanematega hakkama, sest emal on vaja mingi muu asjaga tegeleda (mõni projekt, hobiüritus, sõbrannade või mehega spas või reisil, teen linnas remonti vms.). Ma ei annaks lastele valikuvõimalust vaid ütleksin, et nii on, punkt. Ja emale läheneksin ka küsimusega, et kas talle selline korraldus sobib ja kui ei sobi, siis me veedamegi sel aastal maal vaid kaks päeva, sest plaanid on paigas ja teisiti ei mängi välja. Ei mingit diskussiooni.
Ise sellises olukorras olles planeeriks mehega koos olemise aja perega reisiks. Ja sellest mis ülejääb siis oleksin nõus laste huve arvestades veetma mõned päevad suvilas. Plaaneeriks oma tegevuse suvilas selliseks, et võimalik vähe puutuks teiste kokku. KUi ema tahaks, et mees lastega suvilas oleks tema lastega üksiolemise ajal, siis paluksin emal ettepanekuga otse mehe poole pöörduda. Sellises olukorras, kus ei olegi häid lahendusi lähtuksin lastest ja endast. Ja olen valmis tegema laste pärast järelandmisi ja viibima seal, kus mulle endale isiklikult üldse ei meeldi.
Meil on sarnane asi. Minu ja ema vahel on kogu aeg pinge õhus (tundsin seda tõrget meie vahel juba siis, kui olin laps), praegu on ta väga dikteeriv ja autoritaarne, nii et temaga koos väikeses suvekodus olla, on üsna raske.
Kuna lasteaiaealised lapsed tahavad ikka vanaema-vanaisa külastada ja suvel maal olla, siis oleme teinud nii, et oleme seal korraga 3-4 päeva, siis jälle lühikeseks ajaks oma koju tagasi või väike perereis ja jälle mõneks päevaks maale.
Lihtsalt ise tunnen, et see 3-4 päeva on piir, rohkem ma oma vanematega samas majas olla ei suuda. Nad riidelevad ja nääklevad kogu aeg, kogu aeg mingi irin, kaeblemine, tagaselja üksteise peale kaebamine, kõik on nii negatiivne ja halb kogu aeg (ka meie tegemised jäävad emale kogu aeg hambus). Isal ka alkoholiprobleemid, nii et ega seda ka just meeldiv ole lastega pealt vaadata, kuidas vanaisa end segi joob. No ei oska olla seal, pärast mõnda päeva vanematega tunnen, et vajan puhkust. Minu jaoks on ka see etapp läbitud, et üritasin vanemate endi suhteid parandada, üritasin isa joomisega tegeleda, aga kui inimesed ise end aidata ei taha, siis ei saa ka keegi teine nende kodust elu korda ajama minna.
Lisaks tunnen, et kuna suvine puhkus ja lastega koos veetmise aeg on ikka nii lühike, siis tahaks lastega koos ja perega mööda Eestimaad natuke sõita, mõned päevad Peipsi ääres, mõned päevad saartel jne – et ise saaks kodust eemal olla ja saaks erinevates kohtades käia ja end mõnusalt tunda. Nii et pole mõeldav, et puhkusest mitu nädalat järjest oma vanemate juures tahaksin veeta.
Ma arvasin tõsimeeli, et olen üks väheseid, kellel on selline probleem. Minu ja ema vahel on ka sarnaselt üle-eelmisele käole juba lapsest saati pinge. Meie bioväljad või misiganes need ka poleks, lihtsalt põrkuvad. Mu ema on isegi öelnud, et ma ei meeldi talle.
Samas sarnaselt teema-algatajale ei mahu konflikt tütrega minu ema minapilti. Ehk siis pidev pinge on õhus, tegudes ja sõnades, aga ema eitab seda. Tema jaoks on peresuhted nr. 1, pere peab kokku hoidma ja üksteist hoidma ja see peab tema tuttavatele nii paistma ka. Peresiseselt on minu ema meelest kõik lubatud, enda täiskasvanud lapsi ei kohtle ema nagu täiskasvanud inimesi, vaid nagu alluvaid, kes jäävad alatiseks tema alluvusse, kellele on lubatud kõige ütlemine, pidev kritiseerimine. Ma ei ole oma ema ja isa majas mitte keegi, isegi see mis ma oma laste suhtes otsustan, on ema arvates alati vale ja ta õõnestab mu laste autoriteeti minu suhtes, tehes maha kõik minu ettepanekud ja arvamused, alates söögist lõpetades riietega, tegevustest rääkimata.
See oleks kriis kui me ei lähekski lastega minu vanemate juurde, ma ei kannataks seda ohvrimängimist välja mis sellele järgneb. Oleme aasta-aastalt sealoleku aega vähendanud ja iga aasta on ema juba sellepärast draama teinud. Lapsed ka tahavad sinna minna, sest lastele vanaema meeldib. Ta ei ole mu lapsi niimoodi peedistanud nagu mind, mu lapsi kiidab ja on nendega sõbralik. Aga ta ei taha lapsi enda juurde maale ilma minuta, ehk siis ta ei taha 100% vastutust. Ta tahab, et ma oleksin kohal. Nii et mul ei ole seda varianti, et lapsed tahavad emmet, küll saavad igatsusest üle.
Nii et ma ikkagi käin lastega ema juures ja tunnen ennast nagu mingi pantvang, aga vanaema tahab lastega olla ja lapsed vanaemaga ja selleks pean mina olema see vahelüli, kes seal kohal on.
Kui tahan lastega omaette kasvõi poes käia, siis ta pressib ennast kaasa, nii et ma ei saa sealoleku aja jooksul üldse pingevaba aega. Ja kui kaasa tuleb, siis jällegi tema peab kõike otsustama – kuhu läheme, kaua seal oleme, mida sööme jne. Kui ta otsustada ei saa, siis tuleb tüli ja ta solvub, siis on jälle lapsed õnnetud, et ema ja vanaema tülitsevad. Täiesti peaga vastu seina.
Alguses mõtlesin, et oki, käigu siis ema juures asjad nii nagu ema soovib. Kuid ta domineerib kõike ka minu juures olles. Näiteks seda, mida süüa teha.
Parim suhe oli mul emaga sel ajal kui ma olin täiskasvanu ja elasin eraldi, aga mul ei olnud veel lapsi. Sest vahel harva natukene külas olles või telefoniga vesteldes ei olnud nii palju konflikte. Seoses laste tulekuga läks minu ja ema suhe palju kehvemaks.
Lihtne enesekehtestamine? Irvitaks lihtsalt emale näkku ja teeks ikka omamoodi? Ärge olge nii krdi head lambad!
Teemaalgataja, kui vanadest lastest jutt käib? Kui neid päris potitama-söötma ei pea ja maal neile otseselt ohtlik olla pole (nt. mõni tiik keset õue), siis ma ka soovitaks lapsed mõneks päevaks kuni nädalaks vanaema juurde maale saata. Boonuseks oleks, et saad endale oma aega ja lapsed saavad vanavanematega rohkem tuttavaks. See, et sina oma emaga läbi ei saa, ei tähenda, et lapsed ei võiks temaga klappida. Kõige lihtsam oleks äkki saata lapsed maale enne või pärast teie puhkusi, saaksid nad lasteaiast pikemalt puhata. Pikemas perspektiivis oleks see sulle kasulik. Praegu on lasteaed suvel kuu aega kinni, läheb laps kooli, siis on korraga 3 kuud vaja, et laps ei oleks päris omapead. Hiljem muidugi on lapsed ise piisavalt suured, aga esimesed paar kooliaastat veel mitte. Ja tegelikult on lastele oma ellu vanavanemaid vaja.
Minu ema on ka selline – väljastpoolt peab kõik hea välja nägema ja suhtlema PEAB, mis siis et tegelikult kellelegi ei meeldi. Lapsed keelduvad kategooriliselt ilma minuta vanaema juures olemast. Mina keeldun põhimõtteliselt ema juurde minemast, sest ta suudab ka tunni aja jooksul mulle või minu lastele närviliselt nähvata.
Jutu järgi on ta parim vanaema maailmas aga reaalselt teda lastega üksi jätta ma ei julge, ta võib imeasju nendega teha ja tegemata jätta. Näiteks oli 1 laps 4 päeva vanaema juures (laps oli 6 aastane). Läksid vanaemaga korterist välja, uks vajus sneprisse, varuvõtit polnud, võtmed sees. Esiteks vanaema süüdistab last, et see ei lase keskenduda ja kontrollida, kas kodust välja minnes on kõik vajalikud asjad kaasas, ehk pahandab lapsega enda tegemata asjade pärast. Teiseks kuna tegemist oli esimese korrusega, upitas vanaema lapse akna juurde, mis oli irvakil, kuid piirajaga kinni ja laps pidi aknapraost selle piiraja lahti tegema ja läbi pugema ja tegi seestpoolt ukse lahti. Iseenesest hea lahendus aga kas mina oleksin oma lapselast niimoodi kasutanud? Mis siis, kui laps oleks sealt esimese korruse aknalaualt alla asfaldile kukkunud?
Minu valik on see, et oma emaga ei suhtle. Isaga suhtlen hea meelega, tal pole ka alkoholiprobleemi ja on enesega hästi toimetulev. Ema ei saa absoluutselt aru, milles asi ja miks ma olen nii egoistlik (tema sõnad). Seda ütleb ta selle peale, kui ma talle otsesõnu seletan, et mulle teeb valu temaga suhtlemine.
Variant on ju öelda, et juuli keskel tuleme ja ema jätab Su hinge rahule.
Mingi aja pärast teatad rõõmsalt, et plaanid muutusid ja tulek jääb ära. Lastele ei pea ju üldse ennem midagi rääkima – lubama.
Ei mingit raketiteadust.
See vanaema ei pruugi lastega üksi jäädes lastega normaalselt käituda. Minu ema nt. mu lastega, kui on keegi juures, käitub peaaegu normaalselt, on mõningast vaimset vägivalda. Kui on keegi võõram, käitub nagu supervanaema. Samas ta on võimeline neid füüsiliselt lööma ja on seda ka teinud kui mõni asi päris nii ei ole nagu ta nõuab aga lapsed on lapsed ja ei käi päris alati nöörimööda. Viimast on ta teinud tavaliselt siis, kui keegi ei näe. Selle pärast käin alati lastega kaasas, kui viimane häda, jätan ainult lühikeseks ajaks sealjuures ise muudkui muretsedes, et kas laps räägib liiga valjult, kui ema tahab telekat vaadata või läheb söögiste kätega tuppa. Et kas siis suvatseb ennast talitseda või mitte. Mingit suvevaheaja üksi jätmist ei tule.
Lihtne enesekehtestamine? Irvitaks lihtsalt emale näkku ja teeks ikka omamoodi? Ärge olge nii krdi head lambad!
Kellelegi näkku irvitamine ei ole enesekehtestamine. Kohe mitte mingist vaatevinklist.
Hea küll, näkku irvitama esialgu ei pea, kui ei taha. Aga lihtsalt naeratad rahulikult ja ütled, et tead ema, me tuleme ühel päeval läbi, ööbima ei jää. Kui ema hakkab kisa tegema, siis ütled, et ema, aga me ei saa ju omavahel absoluutselt läbi, kas sa ei ole sellest aastate jooksul veel aru saanud? Miks meie, kaks teineteisele närvidele käivat inimest, peaksime mitu päeva koos olema? Miks sa seda tahad, kas sa oled mingi masohhist või? Mina ei ole ja mina seetõttu piirdun paaritunnise külaskäiguga paar korda suve jooksul. Kui tahad lapsi pikemalt, siis pead nendega üksi olema. Mina teie suvilasse kauemaks ei jää, kui paar tundi. Ole palun hea, mõtle järele, kas soovid lastega nädal aega koos olla, aga ilma minuta, nagu ma ütlesin? Helistan sulle märtsis uuesti, siis tahan su otsust kuulda. Siis me saame mehega omi plaane teha, kas lapsed on suvel nädal teil või koos meiega.
Kui ema hakkab sulle sellise ennekuulmatu ülbuse pärast helistama ja pinda käima, siis esimesed paar kõnet võtad vastu. Ütled rahulikult tema kisa vahele, et ema, see jutt on lõppenud! Palun lepi sellega, et meie sinuga samale territooriumile ei mahu! Pead ka olema valmis selgitama, mis need asjaolud on, mida sa ei talu. Mõtle välja ja too talle mitmeid näiteid, kui ta on oma tahtmist peale pressinud. Ütle et oled valmis võib-olla järgmisel suvel uuesti proovima üheks ööks ööbima jääda, kuid sel suvel tahad närve puhata ja üldse mõjuks teie suhetele hästi, kui te harvemini kohtuksite. Ütled, et sinu meelest on ta tohutult võimukas ja sa tunned ennast alati ahistatuna, kui pead temaga koos olema.
Kui ema aru ei saa ja jätkab sinu pommitamist närviliste telefonikõnedega, siis ära lihtsalt võta vastu. Või võta vastu ja nii kui jutt läheb jälle sinu “jonnimisele” või “väljamõeldistele” või mis iganes nimetuse ta arvab heaks sinu enesekehtestamisele anda, katkesta kohe kõne ära. Eelnevalt hoiata ka teda, et sa oled valmis rääkima muudel teemadel, kuid suvisest pikemast nende juures viibimisest sa enam ei soovi rääkida. Oled oma arvamuse ja edasise plaani välja öelnud ning see teema on nüüd mõnda aega maas. Las asi settib ja kui ema rahuneb, järele mõtleb ja on valmis tunnistama, et ta on liiga domineeriv, ning kui ta on valmis muutuma, siis võid järgmisel suvel prooviks sinna jälle pikemalt jääda.
Mis sellises asjas keerulist on?
Miks ma üldse rääkisin näkku irvitamisest? Aga sellepärast, et kui tegemist on tõupuhta fruktiga, siis ta ei kuula. Ta ei lepi. Ta ei mõtle järele, et äkki on tõesti tema liiga domineeriv. Ei, ta ainult kisab telefoni ja ajab oma tahtmist peale. Lõpuks siis tulebki näkku irvitada ja teha ikkagi nii, nagu ise tahad. Tean, mu eksämm oli selline.
Lapsed ka tahavad sinna minna, sest lastele vanaema meeldib. Ta ei ole mu lapsi niimoodi peedistanud nagu mind, mu lapsi kiidab ja on nendega sõbralik.
Meil oli emaga täpselt täpselt samamoodi, et minuga oli ta lapsest saadik ülikriitiline ja nõudlik, aga minu lastele hoopis teistsugune – tore ja sõbralik vanaema. Ja mina ise sain jälle enda vanaemaga super hästi läbi, ehkki ema sõnul oli vanaema tema lapsepõlves ka päris kuri.
Kuskilt lugesin, et osad emad suhtuvad tütardesse kui konkurentidesse ja on nendega seepärast kurjad ja nõudlikud – ühekorraga tahaks, et tütrel kõik kõige parem oleks ja samas tunnevad mingit kadedust/kahjurõõmu, et tema ise tütrest targem/parem/ilusam on. Lapselaste vastu vanaema reeglina konkurentsi ei tunne, neid armastatakse tingimusteta.
Sul kedagi peretuttavat või sõbrannat pole, keda su lapsed hästi tunnevad? Saada tema oma lastega sinna?
Teiseks kuna tegemist oli esimese korrusega, upitas vanaema lapse akna juurde, mis oli irvakil, kuid piirajaga kinni ja laps pidi aknapraost selle piiraja lahti tegema ja läbi pugema ja tegi seestpoolt ukse lahti. Iseenesest hea lahendus aga kas mina oleksin oma lapselast niimoodi kasutanud? Mis siis, kui laps oleks sealt esimese korruse aknalaualt alla asfaldile kukkunud?
Ma oleksin samamoodi käitunud. Ehk, kui piisavalt madal aken, upitaksin lapse sisse.
Ma põhimõtteliselt ei suuda mõista sellist olukorda, kus vanavanemad lihtsalt tulevad ja viivad lapsed minu kodust ära. Kuidas te olete lasknud asjaoludel selliseks kujuneda. Pean siiski tunnistama, et mu õel on umbes samasugune elu, et ämm lihtsalt otsustab teatud asju nende majas, kuigi elab eraldi. Minu puhul ei saaks selliseid asju kunagi juhtuda, et mingi kolmas osapool teeb minu peres ettekirjutusi ja täiskasvanud inimesed kuulavad nagu tuppasittunud kassipojad kõrvad longus pealt. Kas keegi põhjendaks mulle seda.
Teiseks kuna tegemist oli esimese korrusega, upitas vanaema lapse akna juurde, mis oli irvakil, kuid piirajaga kinni ja laps pidi aknapraost selle piiraja lahti tegema ja läbi pugema ja tegi seestpoolt ukse lahti. Iseenesest hea lahendus aga kas mina oleksin oma lapselast niimoodi kasutanud? Mis siis, kui laps oleks sealt esimese korruse aknalaualt alla asfaldile kukkunud?
Sellest ma küll aru ei saa, mis selles halba on. Ma olen isegi nii omaenda lapse aknapraost tuppa ust avama saatnud. Tegemist oli eramajaga. Vanaema seisab ju akna all, vamis last toetama, mis asfaldile kukkumise paanika, ei saa aru.
Ma põhimõtteliselt ei suuda mõista sellist olukorda, kus vanavanemad lihtsalt tulevad ja viivad lapsed minu kodust ära. Kuidas te olete lasknud asjaoludel selliseks kujuneda. Pean siiski tunnistama, et mu õel on umbes samasugune elu, et ämm lihtsalt otsustab teatud asju nende majas, kuigi elab eraldi. Minu puhul ei saaks selliseid asju kunagi juhtuda, et mingi kolmas osapool teeb minu peres ettekirjutusi ja täiskasvanud inimesed kuulavad nagu tuppasittunud kassipojad kõrvad longus pealt. Kas keegi põhjendaks mulle seda.
See on tore, et sul on olnud õnnelik lapsepõlv ja terved peresuhted, mis on sul lasknud kasvada inimeseks, kellel neid kogemusi ei ole.
On ainult kahju, et keegi pole sulle empaatiat õpetanud, natukenegi.
See, et sa ei kujuta endale ette, mida tähendab sellise emaga koos kasvamine ja kuidas see inimest veel täiskasvanueas mõjutab, ei anna sulle õigust siin nende inimeste kallal näägutada, kelle lapsepõlv pole nii õnnelik olnud, kui sinul.
Ma põhimõtteliselt ei suuda mõista sellist olukorda, kus vanavanemad lihtsalt tulevad ja viivad lapsed minu kodust ära. Kuidas te olete lasknud asjaoludel selliseks kujuneda. Pean siiski tunnistama, et mu õel on umbes samasugune elu, et ämm lihtsalt otsustab teatud asju nende majas, kuigi elab eraldi. Minu puhul ei saaks selliseid asju kunagi juhtuda, et mingi kolmas osapool teeb minu peres ettekirjutusi ja täiskasvanud inimesed kuulavad nagu tuppasittunud kassipojad kõrvad longus pealt. Kas keegi põhjendaks mulle seda.
See on tore, et sul on olnud õnnelik lapsepõlv ja terved peresuhted, mis on sul lasknud kasvada inimeseks, kellel neid kogemusi ei ole.
On ainult kahju, et keegi pole sulle empaatiat õpetanud, natukenegi.
See, et sa ei kujuta endale ette, mida tähendab sellise emaga koos kasvamine ja kuidas see inimest veel täiskasvanueas mõjutab, ei anna sulle õigust siin nende inimeste kallal näägutada, kelle lapsepõlv pole nii õnnelik olnud, kui sinul.
Minu lapsepõlv ei puutu absoluutselt siia, aga tore et said oma linnukese ka kirja, päris empaatiavõimeline tundud isegi.Vastust ma ikkagi ei saanud. Ma loodan ainult, et siin loeb ka mõni selline ema, kellest siin on räägitud ja mõtleb selle üle, et oma täiskasvanud laste elu ei saa kontrollida.
No aga te ei pea ju tervet puhkust seal veetma! minge 2-3 päevaks, kui lapsed ikka tahavad.
Meil ka mehe vanemad muudkui nuiavad lapsi endi juurde, justkui lapsed oleksid neile tehtud. Umbes, et mis need lapsed seal kodus passivad – oma kodus? 😀 Mina aga ei viitsi üle 2 öö olla (oma ema juures sama asi), sets mulle ei meeldi pikalt võõrsil olla. Ilmselt on asi ka selles, et meil on lisaks suuremale lapsele ka 2aastane laps ja beebi: kodus on mul kõik niimoodi sätitud, et saan rahulikult beebit rõdul magama kiigutada ja aknast jälgin 2-aastast – kodu on korraldatud nii, et ma ei peagi teda iga hetk jälgima. Maal aga ei saa ma vanemat last üksi jätta, kui näiteks ilm ei võimalda tal välja tulla. Või nt kui tahan pisemale rinda anda, pean leidma maal kellegi, kes sel ajal 2-aastast passib, sest elutoas ma ju ei toida äia nähes teda, aga endaga magamistuppa ka ei sulge 2aastast jne.
EHk siis meie pere puhul pole mitte asi suhetes, vaid lihtsalt mul on pisikeste lastega võõrsil pikalt ebamugav olla. Mu ema õnneks mõistab seda, näeb ju ise ka, kuidas peab 2-aastase eest pidevalt oma käsitöö asju ära tõstma jne. Aga ämm-äi on sellised, et justkui nende jaoks teeks lapsi, ja siis kui tõstsin kohvimasina laua servalt laua keskele, et ohtlik, oli 10 minuti pärast ikka see laua serval tagasi, sest ebamugav….õnneks mees on ka tasapisi hakanud aru saama, et väikeste lastega on mul raske – eelkõige peale seda, kui ta paar korda on koos 2-aastasega ilma minuta vanematel külas käinud, et ongi nii, et ei saa väga kõiki neid töid teha, mida tahaks ja enamuse ajast valvagi lapse turvalisust (ei ole selline ühe koha peal mängija)
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
