Kägu 29.01.2017 kell 01:58 – kas laps, kellest räägid, on tütar? Huvitav oleks sinuga suhelda, sest ilmselt meie lastel oleks sarnasusi :).
Mul on sarnases vanuses tütar, 5 klass, saab kohe 12. Olen ümber selle Aspergeri diagnoosi tammunud tema 4.ndast eluaastast peale, aga diagnoosi tal pole ja ilmselt ei tulegi. Ta on mul pisut omapärane oma kiiksudega (mis on vanusega vähenenud) ja väga nurgilise iseloomuga. Kiiksudest –
– juba titena oli veepelgur. Nii kui tagumik vannivett puudutas, oli isa taevani. Pead pesta ei lasknud, ennast pesta ei tahtnud. Veekartusest sai üle kui ujumistrenni panime. Pesta ei armastanud ennast väga pikalt, aga nüüd on õppinud, et 2 korda nädalas TULEB juukseid pesta ja seda teeb vabatahtlikult ja ise.
– Riided, oh need riided. Pitsitavad, kõdistavad, on halvad jnejne. Ja need põhjendused – “emme, ära neid aluspükse sahtlisse pane, need muutuvad muidu halvaks!” Mingil hetkel sain aru, et targem on temaga mitte võidelda ja kui talle juhuslikult mõned riided meeldivad, siis ostan samasuguseid rohkem ja järgmisest suurustes ka :). Õnneks on koolis koolivorm. Aga põhimõtteliselt käib ta vabal ajal ainult 1 paari oma lemmikretuusidega ja vahetab vaid t-särke (vähemalt neid on hakanud viimasel ajal omal soovil vahetama). Tema põhjendused on, et kõik muu on ebamugav ja keegi nagunii ei vaata teda. Tal on täiesti suva, mis seljas on. Olen enamvähem leppinud, aga nõuan endiselt, et riided peavad vähemalt puhtad olema.
– söömine. Mnjah. Need söögid, mida ta sööb, nende nimekiri pole aastate jooksul eriti pikenenud. Midagi uut kindlasti ei proovi. Kui on otsustanud, et n Hesburger talle ei maitse, siis ta keeldub joomast ka Hesburgerist ostetud pudelivett (mida mujalt ostetuna joob). Midagi mõistlikku ta selle kohta ei oska selgitada.
– liigne või vähene tundlikkus – lärmi suhtes on tundlik, aga endast välja ei lähe. Külmatundlikkusega on tal ka juba pisikesest peale midagi teistmoodi – tal pole praktiliselt kunagi külm :). Ta ei ole kunagi kandnud mitut kihti riideid (ka talvel läheb t-särgile peale ainult jope), suviti on terve suve lihtsalt t-särgi väel (isegi kui teised õhtuti joped selga panevad). Ja külm vesi pole talle mingi teema. Lõhnade osas tundub ta ka pisut liiga terava ninaga olema.
– suhtlemine… Suhtleb endale vajalikel teemadel, naljalt ennast ei ava. Seega kui tahan tema elust midagi teada saada, pean juba ette enamusega ise kursis olema, et suudaksin väga suunavalt küsida. Oma mõtetest ja tunnetest ei räägi. Näiteks kui kinost-teatrist või muust põnevast kohast tuleb, siis kunagi ei räägi, kas meeldis, mis meeldis, kas oli tore vms. Absoluutselt mingit tagasisidet pole. Õnneks saab naljast ja mõistujutust aru, aga ise niisama huumorit ei tee. Emotsioonide osas väga kasin, naerab vähe. Samas kui solvub, siis pisarateni. Sõpru on koolis, aga koolivälisel ajal ei huvitu nendega kohtumisest. Küll aga suhtleb nendega neti teel. Päris sõbrannatamist nagu tema vanuses olla võiks, pole. Südamlik ja nunnutav on ta vaid meie kassidega, teistega on nö platooniline. Ema-isa ta kallistada omal algatusel ei taha, no headöödkalli saame kuidagi tehtud. Samas tahab alati kodus olla ja meiega koos olla.
– jäik ja kamandav. On meil nö kodupolitsei, kes näeb ja kohe välja kireb, kui keegi (õde-vend) millegi vastu eksib. Ta ei oska olla selline mõnus ja vaba, tema suhtlemine on alati konkreetne.
Koolieelikuna oli meil ka probleem enureesiga ja tal olid periooditi tikid. Nendest saime kooliajaks lahti õnneks. Siis käis ka psühhiaatri juures teste tegemas. Seal öeldi, et on autistlikke jooni, aga diagnoosi kokku ei anna.
Käib tavakoolis, kus kõik sujub. Seni pole probleeme olnud ja koolist pole keegi märku andnud et midagi võiks valesti olla. Ta on väga kohusetundlik, käib ilusti trennis, huvikoolides. Eri-andeid ei tundu olevat, aga koolis saab kenasti hakkama ja on tubli. Koolis ta ilmselt suudab ennast ka rohkem kokku võtta ja seal pingutada, seda näitab kasvõi see, et koju jõudes on ta tohutult väsinud ja lihtsalt jääb diivanile tihti magama. Panime ta erakooli, kus on väiksemad klassid ja soe õhkkond. See ilmselt oli väga õige otsus, sest tavakooli surve all oleks tõenäoliselt võinud murdumisi ette tulla.
Meil on paremaid päevi, mil mõtlen, et miks ma üldse olen pead murdnud tema eripärade pärast. Aga on halvemaid päevi, mil ma jälle loen internetis erinevaid foorumeid ja otsin lastepsühholoogi kontakte. Halvemad päevad väljenduvad meil tema ülikinniseks muutumises (istub valdavalt oma toas), tema pidevas pahas tujus, konfliktseks muutumises. Kuna meil on peres veel 2 last, siis ma seda kontrasti näen ikka väga teravalt teiste lastega. Praegu on meil näiteks väga terav probleem õe ja vennaga läbisaamine. Tema oma suhtlusoskusega (või õigemini oskamatusega) ei oska kuidagi nendega heades suhetes olla, tüli tõuseb praktiliselt hetkega, sest ta on noriv, kamandav ja kiuslik. Samas on ta aus ja õiglust taga ajav.
Kui sul on huvi minuga suhelda, siis võid kirjutada: klassifikaator@hotmail.com
Jagame kogemusi :).
